Muinaselanikud trotsivad jätkuvalt suitsu ja pakast

Täna hommikul said muinasmaja elanikud lõpuks ometi end hommikul veidi mõnusamalt tunda. Loomulikult olid ka nüüd kohal mõned ajakirjanikud ja pildimasinad, aga sedapuhku veidi hiljem. Loomulikult kasutati olukorda ära. Muinasseltskond otsustas magamisasemest võtta maksimumi. Ilm oli ka täna jäiselt külm. Kui eile kiusas lisaks tugevatele miinuskraadidele kerge põhjatuul, siis täna läks taevas veel ka pilve ja taevast hakkas puistama peent lund. Mitte palju, aga siiski. Ja õhk oli niiskem kui eile. Külm puges vähemalt minu kontidesse umbes 15 minuti jooksul. Ja otse loomulikult ei kisu mingi vägi õue, sellise ilma kätte, kui heinahunniku otsas, nahkade vahel on nii soe ja mõnus.


Lõpuks ronisid siiski kõik noored oma asemelt üles ja hakkasid tasapisi toimetama. Keha nõuab oma! Vaja süüa valmistada ja ahi uuesti kuumaks kütta. Et ka järgmisel hommikul saaks oma magamisasemel mõnuleda. Korjati veidi puid, lõhuti need parajateks juppideks ja siis pugesid kõik läbi väikese ukseava uuesti tuppa. Täna tehti tuli vaid kerisahju, kõik elanikud kogunesid ahju ümber, hoides end hästi madalale, kus õhk suitsuvabam. Kui ports puid söeks põletatud, saab need leeauku tõmmata ja savipoti neile podisema panna.

 

Kui muinasmaja ehitati, siis võis täheldada, et kõige raskem oli neljas päev. Täna tundus mulle, et neljas päev on ka sel korral raskem eelmistest. Kuigi minu muinaselanikud seda ise ei tunnistanud, tundus mulle, et täna olid nad veidi väsinumad kui kolmel esimesel päeval. Aga pole ka millegi üle imestada. Elu sellistes tingimustes kulutab ikka päris parasjagu energiat. Kojuminekust ei tahtnud aga keegi midagi kuulda. Ütlesid, et elavad päev korraga, aga alla anda veel küll ei kavatse. Ilmselgelt on tegemist kange seltskonnaga, sest külma tõttu hakkasid tõrkuma fotokad ja autod. Ja nii oligi muinasaeg sunnitud tänapäevale abikäe ulatama (vt tänase pildiseeria lõppkaadreid).

 

Tasapisi hakkab päevakorda tõusma hügieeniprobleem. Ega keegi nurise, aga nii mitmestki tänapäevainimesele täiesti igapäevasest ja tavalisest hüvest räägitakse juba rohkem – soe vesi pesemiseks, hambahari ja -pasta, tualettpaber ja korsten. Praegu „pestakse” käsi lumega ja täna proovisid tüdrukud hambapesu söega. Kuna ilm on ikka väga külm, siis on lumepesu ülimalt ebameeldiv üritus. Sama on tehtud siinkandis pikki sajandeid ja hakkama saadi, aga olgem ausad, soe vesi on ikka mõnus küll.

 

Täna unistati ka saunast, aga igal juhul mitte suitsusaunast :P Kuna olen ise sellest kütmise suitsust piisavalt palju osa saanud, mõistan neid vägagi hästi. Olen alati olnud andunud suitsusauna austaja, aga kui praegu keegi mainib „mõnusat suitsusauna lõhna”, mida ma enesega kaasas vean, siis mõtlen paratamatult sellele, et veel mitte väga ammu arvasin samuti. Praegu ei tekita see minus aga mingeid meeldivaid emotsioone.

 

Muinasaja inimestele oli selline olukord loomulik. Ja kuna neil polnud aimugi sellest, et soe vesi võiks voolata kuskilt torust, valguse tuppa saamiseks tuleb vaid lülitit vajutada, suits võib korstna kaudu välja minna nii jne jne, siis ei osanud nad loomulikult sellest kõigest ka puudust tunda. Meie taustsüsteem on paraku hoopis teistsugune ja meie suudame muinasaja inimeste elukeskkonda hinnata siiski vaid oma arusaamadest lähtuvalt. Ehk siis, meile tundub selline elu tõeliselt ebamugav, sest meil on, millega võrrelda.

 

Lõpetuseks võin vaid öelda: ka mina kujutasin enda arust ette, kui ebameeldiv võib olla elu suitsutares, aga ma ei osanud hetkekski arvata, kui kole see tegelikult on. Seega, müts maha nii meie esivanemate kui ka minu viie vapra ees. Ilkugu netikommentaatorid kui palju tahes. Las tulevad ja proovivad ise järele. Ja siis las ilguvad edasi ;)

Eelmine
Veebruar tõi käreda pakase, elu muinasmajas jätkub
Järgmine
Lõpp hakkab juba paistma