Pakume septembris ja oktoobris õpilastele kooli õppekavaga seotud hariduslikke teemapäevi


Õppepäevad on mõeldud põhikooli aineüleseks aktiivõppeks, mis toetab riiklikku õppekava. Lisaks ajalooõppele on siia lõimitud ka teised ained nagu loodusõpetus, tehnoloogiaõpetus ning kehaline kasvatus. Õppepäeva eesmärk on arendada läbivate teemade käsitlemist ning pöörata suuremat tähelepanu üldiste pädevuste kujundamisele.

TOIMUMISAJAD: 3. september – 31. OKTOOBER 2018
VAJALIK EELREGISTREERIMINE

Õppepäeval osalemine:
• annab uusi teadmisi loodusest, ajaloost ja tehnikast
• kasvatab uudishimu ja avatust
• parandab enesejuhtimist
• arendab loovust ja probleemilahendamise oskust
• arendab suhtlus- ja koostööoskust
• arendab kriitilist mõtlemist

Ühepäevane töötubadega õppepäev sisaldab ekskursiooni Rõuge linnamäele ja muinastallu. Klass jagatakse väiksemateks rühmadeks, kus õpilased läbi praktilise tegevuse saavad kogemuse erinevatest rauaaja eluvaldkondadest. Õpitakse tulerauaga tuld tegema, kerisahju kütma, jahvekiviga vilja jahvatama, tinaehteid valama, tutvutakse muinassõdalaste eluga, lastakse vibu, osaletakse mõõgavõitluses või visatakse oda. Õpilased saavad teadmisi ajaloost ning loodusainetest. Rühma suurus on 25-35 õpilast. Sisu kohta leiab täpsema info Mõõgavõitluse seltsi kodulehelt.

EKSKURSIOON LINNAMÄELE JA MUINASTALLU
Juhul kui töötubadega õppepäev teie ajakavasse ei sobi, pakume ka tavalist ekskursiooni linnamäele ning muinastallu. Kestvus 1 tund. Maksumus 2 eurot / inimene.

KAHEPÄEVANE ÕPPEPÄEV
Kahepäevasel õppepäeval pakume lisaks Rõuge linnamäel ja muinastalus toimuvale ka ERM-i külastust (90-minutiline töötuba „Kuidas töötab arheoloog?“ 4 eurot/õpilane) ning ekskursiooni Tartu Ülikooli arheoloogiaosakonda (60 eurot/õpilasrühm).

MAJUTUS
Pakume ööbimisvõimalust magamiskottides Rõuge rahvamaja põrandal 2 eurot/öö/inimene või tasuta ööbimist muinasmajas. Magamiskotid või riided tuleb õpilastel ise kaasa võtta. Varajase teatamise korral on võimalik ööbida ka Ööbikuoru kämpingus (mobiil 509 0372).

TOITLUSTUS
Pakume toitlustust Rõuge Koolis 3,5 eurot/hommikusöök, 4 eurot/lõuna ning 4 eurot/õhtusöök inimese kohta. Soovi korral on võimalik toitu ise valmistada ka püstkojas.

LISAINFO JA REGISTREERIMINE HARIDUSPROGRAMMIDESSE:

Tiit Kobrusepp

üldkoordinaator
+372 553 7252 (helistada peale kella 15)
tiit.kobrusepp@arte.edu.ee

Robert Rootslane
töötubadega õppepäeva läbiviija
+372 5698 1663
robertrootslane@gmail.com

Andres Järvpõld
ekskursioonid linnamäele ning muinastallu
+372 521 3107
info@puuslik.ee

Loe lisaks

Õpilaste projektipäevad Rõuges

Varasuvel külastasid Rõuge linnamäge ja muinastalu seitse kooli üle Eesti. Õpilasi käis alates algklassidest kuni gümnaasiumini välja.
SA INNOVE „Koolipõhise koolimeeskonna õpiüritus“ meetme toetusel viidi läbi ka koostööõppepäevad Tallinna Arte Gümnaasiumi õpetajatele. Nii õpilased kui ka õpetajad osalesid erinevates muinastehnoloogiate töötubades.
Töötubades jahvatati jahvekiviga jahu, tutvuti sepikojaga ning valati tinast muinasaegne kaelaripats. Tutvuti ka muinassõdalase varustusega ja visati oda. Mängiti muinasaegseid lauamänge.

Saadud positiivne tagasiside lubab neid töötubasid pakkuda ka septembris. Tallinna Arte Gümnaasiumi õpetajate poolt loodi ka eri õppeaineid lõimiv maastikumäng. Kõigil soovijatel on võimalik tulla seda Rõugesse mängima.

Projektipäevadest täpsemalt saab lugeda Arte Gümnaasiumi kodulehelt.


Info projekti kohta.
Loe lisaks

Muinasehituse suvekool 2018

Muinasehituse õppetöö käigus jätkatakse poolelioleva rõhtpalkhoone ehitamist, rõhuasetusega hoone ülemistele palgikordadele ning katusekonstruktsioonidele. Lisaks kooritakse palke, tehakse hoonele ukseava ning ehitatakse uksed juba olemasolevatele hoonetele, milleks on sepikoda ja ait.


Ehitamisel kasutatakse ainult käsitööriistu nagu kirves, liimester, vändaga puur, nuga ja peitel. Peamisteks tegevusteks saavad olema koerakaelatappide ja varade mõõtmine ja tahumine ning kisklaua kiskumine ja tahumine. Kindlasti toimub ka üks rauasulatuseksperiment, kuna meil on uus rauamaak, mida soovime Rõuges katsetada.

Kõrvaltegevustena teeme lõkke peal süüa, harjutame odaviset, sepistame ja teeme tinavalu.

 

Ajakava

09.07.2018 saabumine Rõugesse, tutvumine muinastalu ja linnamäega ja ettevalmistused ehituseks

10.07.2018 kuni 20.07.2018  rõhtpalkhoone ehitamine

21.07.2018 Rõuge muinaspäev. Tegemist on avaliku üritusega, mis on suunatud arheoloogia populariseerimiseks

22.07.2018 muinastalu konserveerimine ja lahkumine

 

registreerumine

Kogume osalejatelt 10 eurot päeva kohta toidu ja majutuskulude katteks. Kui soovite tulla oma majutuse ning toidukotiga, siis on osalemine tasuta. Majutus osaleja soovil kas Rõuge Rahvamaja põrandal või Muinastalus, seega on tarvis kaasa võtta isiklikud magamistarbed. Rahvamajas on ka WC ja dušš.

Registreerumiseks saatke e-kiri aadressile: ragnar.saage@ut.ee täpsustades, millistel kuupäevadel soovib osaleja kursusest osa võtta.

Tartu Ülikooli tudengitel on võimalus saada seal toimetamise eest ka 3 EAP-d juhul kui registreerute ainele HVAJ.01.004 Muinastehnoloogiate praktika. Lisavõimalusena on Tartu Ülikooliga mitte seotud inimestel võimalus saada endale ka Tartu Ülikooli tunnistus kursusel osalemise kohta (3 EAP väärtuses kui osaletud on vähemalt 5 päeval suvekoolist). Selleks on aga vaja end registreerida läbi täiendusõppeprogrammi HVAJ.TK.005 ning see maksab 50 eurot. See on aga vabatahtlik.
Loe lisaks

Pakume õpilastele kooli õppekavaga seotud hariduslikke teemapäevi

Õppepäevad on mõeldud põhikooli aineüleseks aktiivõppeks, mis toetab riiklikku õppekava. Lisaks ajalooõppele on siia lõimitud ka teised ained nagu: loodusõpetus, tehnoloogia ning kehaline kasvatus. Õppepäeva eesmärk on arendada läbivate teemade käsitlemist ning pöörta suuremat tähelepanu üldpädevuste kujundamisele.

Toimumisajad:  21.05 - 10.06.2018. Vajalik eelregistreerimine.


Õppepäeval osalemine:

  • annab uusi teadmisi loodusest, ajaloost ja tehnikast
  • kasvatab uudishimu ja avatust
  • parandab enesejuhtimist ja avatust
  • arendab loovust ja probleemilahendamise oskuseid
  • arendab suhtlus- ja koostööoskuseid
  • arendab kriitilist mõtlemist

Ühepäevane töötubadega õppepäev sisaldab ekskursiooni Rõuge linnamäele ja muinastallu. Klass jagatakse väiksemateks rühmadeks, kus õpilased läbi praktilise tegevuse saavad kogemuse erinevatest rauaaja eluvaldkondadest. Õpitakse tulerauaga tuld tegema, kerisahju kütma, jahvekiviga vilja jahvatama, tinaehteid valama, tutvutakse muinassõdalaste eluga, lastakse vibu, osaletakse mõõgavõitluses või visatakse oda. Õpilased saavad teadmisi ajaloost ning loodusainetest, näiteks mandrijää või inimtegevuse rollist  pinnavormide kujunemisel, asulate tekkimisest, elust rauaajal, sõjapidamise viisidest, kaubandusest ja arheoloogilistest leidudest. Kestus 3-4 tundi.



Hinnad

Töötubadega õppepäeva maksumus on 9 eurot osaleja kohta. Rühma suurus on  25-35 õpilast.


EKSKURSIOON linnamäele ja muinastallu

Juhul kui töötubadega õppepäev teie ajakavasse ei sobi, pakume ka tavalist ekskursiooni linnamäele ning muinastallu. Kestvus 1 tund. Maksumus 2 eurot / inimene.


kahepäevane õppepäev

Kahepäevasel õppepäeval pakume lisaks Rõuge linnamäel ja muinastalus toimuvale ka ERM-i külastust (90-minutiline töötuba „Kuidas töötab arheoloog?“ 4 eurot/õpilane) ning ekskursiooni Tartu Ülikooli arheoloogiaosakonda (60 eurot/õpilasrühm).


Majutus

Pakume ööbimisvõimalust magasmiskottides Rõuge rahvamaja põrandal 2 eurot/öö/inimene või tasuta ööbimist muinasmajas. Magamiskotid või riided tuleb õpilastel ise kaasa võtta.

Varajase teatamise korral on võimalik ööbida ka Ööbikuoru kämpingus (mobiil 509 0372).


Toitlustus

Pakume toitlustust Rõuge Koolis 3 eurot/hommikusöök, 3.50 eurot/lõuna ning 3.50 eurot/õhtusöök inimese kohta. Soovi korral on võimalik toitu ise valmistada ka püstkojas.


Lisainfo ja registreerimine haridusprogrammidesse:


Tiit Kobrusepp
üldkoordinaator
+372 553 7252 (helistada peale kella 15)
tiit.kobrusepp@arte.edu.ee

Robert Rootslane
töötubadega õppepäeva läbiviija
+372 5698 1663
robertrootslane@gmail.com

Andres Järvpõld
ekskursioonid linnamäele ning muinastallu
+372 521 3107
info@puuslik.ee







Loe lisaks

Teistkordne Rõuge muinaspäev toimub 21. juulil 2018

Muinaspäeva tegevusi viivad läbi arheoloogid, käsitöölised ja teised oma ala meistrid. Oodatud on kõik muinashuvilised. Tule ise ning võta ka pere ja sõbrad kaasa!

Tulekul on hulgaliselt toredaid ettevõtmisi, sealhulgas:
• õpime erinevaid muinasaegseid käsitöövõtteid
• võtame mõõtu muistsete sõdalaste kombel
• tutvume viikingiaegse linnamäe ja talumajapidamisega
• esineb rahvamuusikaansambel Sirgutii
• ja palju muud põnevat!

AJAKAVA:
12.00-18.00 Töötoad: tinavalu, sepistamine, muinashoone püstitamine, rauaaja kokandus.
12.00 Esimene ekskursioon linnamäel ja muinastalus
13.00 Zooarheoloog Eve Rannamäe ettekanne “Hobused viikingiajal”
14.00 Viikingivõitluse treening
16.00 Teine ekskursioon linnamäel ja muinastalus
17.00 Arheometallurg Ragnar Saage ettekanne “Rauasulatus Eestis”
18.00 Ansambel Sirgutii etteaste
20.00 Muinaspäeva lõpp

Kohale on kutsutud ka käsitöömeistrid meilt ja naaberriikidest, kes pakuvad müügiks muinasaegsetel eeskujudel valmistatud esemeid.

SÜNDMUS ON TASUTA!

Käsitöö õpitubades osalemine tasu eest.

Jälgi infot Facebookis: facebook.com/muinastalu

Vaata ja prindi kuulutus pdf-formaadis.

Loe lisaks

Muinaspäevast

Tänavune ehitus- ja käsitööhooaeg muinastalus päädis laupäeval, 22. juulil, ühe toreda sündmusega – muinaspäevaga. Eelneva paari nädala jooksul toimus siinsamas eksperimentaalarheoloogia suvekool, milles osalenud inimesed said nüüd õpitud teadmisi ja kogemusi edasi jagada laia huvilisteringiga. Eks ole ju muinastalu üks peamisi eesmärke proovida ise vanu töövõtteid järgi teha ning selle abil paremini mõista meie muistsete esivanemate eluolu.

Tegevusi jätkus muinaspäeval igale vanusele ja maitsele.

Juba hommikul, kui alles tähtsaks päevaks viimaseid ettevalmistusi tegime, olid esimesed külalised kohal. Edasi tuli neid aina juurde ning huvi muinastalu tegemiste-toimetuste vastu kestis püsivalt kõrge õhtuni välja.

Tulel on juba vanadest aegadest saati olnud inimeste üle eriline mõju, seetõttu meelitas rahvast juba kaugemalt ligi paksult tossav rauasulatusahi, kus Ragnar Saage ja Andres Järvpõld koos teiste meistritega proovisid Rõuge kohalikust maagist toorrauda välja kuumutada. Sepikoja ette üles seatud ääsi ja alasi juures taondati rauda ja valati sulatinast ehteid. Tiit Kobrusepp tutvustas kirve erinevaid kasutusvõimalusi loomalauda palkseinte ülesraiumisel ning juhatas jämeda palgi lõhestamist kisklaudadeks. Kõige populaarsemaks puutööks osutus nii suurte kui väikeste seas kuuselattide koorimine liimeistriga.

Traditsioonilisest tekstiilitööst andsid aimu lõngaketramine ja kõladega kudumine. Päris vanasti kedrati lõnga puust pulga – kedervarre – abil. Ehkki teoorias lihtne, saab alles ise pusides selgeks, kui palju vaeva nõudis tegelikult rõivaste valmistamine. Vokk on alles suhteliselt uus leiutis, juurdudes Eesti maarahva seas laiemalt alles 18. sajandil.

Ühes õiges talumajapidamises on juba vanadest aegadest saati loomad. Andres tõigi spetsiaalselt selleks päevaks muinastallu lambad, kolm valget ja kaks musta. Tartust kaasavõetud lambaluustik illustreeris hästi Eve Rannamäe loengut loomapidamise vanemast ajaloost ja seda, mis ühest päris karvasest ja kohevast loomast aastasadade pärast alles jääb.

Avaral muruplatsil, otse viikingiaegse küla kultuurkihi peal, oli piisavalt ruumi viskeodade lennutamiseks, samuti toimus siin vaatemänguline sõdalaste omavaheline mõõduvõtmine. Kes tahtis teada, mida huvitavat on arheoloogid Rõuge esiajaloo kohta teada saanud, võis osa võtta ringkäikudest Rõuge linnamäele ja asulakohale. Linnuse vallikünkalt kajas üle terve ürgoru regilaulude lummav heli.

Esimene muinaspäev läks seega igati korda. Mitusada talukülastajat tundsid mineviku töövõtete ja elu kohta siirast huvi; julgeti küsida asjakohaseid küsimusi ja ise käed töödele külge panna. Ka Ilmataat oli soosiv ning lasi tõelisel suvepäikesel särada. Taevas tõmbus lõuna paiku küll korraks pilvedest halliks, kuid sademed piirdusid õnneks vaid mõne hõreda vihmapiisaga.

Kõik märgid viitavad sellele, et taolisi muinaspäevi võib Rõuges edaspidigi oodata... 

Muinaspäeva fotod: https://www.facebook.com/pg/muinastalu/photos/?tab=album&album_id=863242547174136
Loe lisaks

Eksperimentaal-arheoloogia suvekool 2017

Muinasehituse võtete õpetamise töötubades 10.-21. juulil valmistatakse uksed sepikojale ja aidale, alustatakse lauda ehitusega, parandatakse eluhoone katust kasetohuga ning viimistletakse suvekööki.
Kahe nädala pikkuse perioodi jooksul on külastajal võimalik tutvuda puitmaja ehituse erinevate etappidega alates lauda kivivundamendi ladumisest ning lõpetades valmis ehitiste lõppviimistlusega. Lisaks ehitustööle toimuvad temaatilised töötoad, mis tutvustavad erinevaid käsitöötehnikaid ja toodavad muinastalu juurde õppeotstarbelist ja arheoloogilistel leidudel põhinevat inventari.

Eksperimentaalarheoloogiliste töötubade osalejateks on peamiselt TÜ arheoloogia ja TÜ VKA tudengid, aga ka teised vabatahtlikud, kes huvituvad traditsioonilisest käsitööst.

Töötubade teemad:
• puutööd
• villa ketramine
• tinavalu
• rauasulatus
• lihtsa viskeoda sepistamine
• toidutegemine rauaaegsete vahenditega.

Kahenädalase ehituse ja töötubade perioodi ajal on kogu tegevus avalik ning muinastalus tegutsevad teadlased, käsitöölised ja vabatahtlikud on valmis suhtlema kõigi külastajatega.

Pakume ööbimisvõimalust magasmiskottides Rõuge rahvamaja põrandal või muinasmajas. Magamiskotid või -riided tuleb ise kaasa võtta.

Lisainfo ja registreerimine suvekooli:

Ragnar Saage
+372 5598 0250
ragnar.saage@ut.ee 


Loe lisaks

Rõuge muinaspäev toimub 22. juulil 2017

Rõuge Ööbikuoru pervel asub tuhande aasta tagustel eeskujudel rajatud muinastalu, kus 22. juulil 2017 toimub muinasaegsele eluolule ja eksperimentaalarheoloogilistele tegevustele pühendatud teemapäev.
Tulekul on hulgaliselt toredaid ettevõtmisi, sealhulgas:
  • õpime erinevaid muinasaegseid käsitöövõtteid
  • võtame mõõtu muistete sõdalaste kombel
  • tutvume viikingiaegse linnamäe ja talumajapidamisega
  • laulame regilaule
Teeme palju muud põnevat!
Päevakava:
10.00 - rauasulatuse algus, sepistamise töötuba (tasuline), odavise
11.00 - puutöötuba, I ekskursioon linnamäel ja muinastalus
12.00 - muinassõdalaste mõõduvõtmine
13.00 - muinasvõitluse töötuba, villa ja ketramise töötuba, II ekskursioon linnamäel ja muinastalus
14.00 - regilaulu töötuba
15.00 - loeng loomapidamisest muinasajal
16.00 - tinavalamise töötuba (tasuline), puutöötuba, odavise
17.00 - muinasvõitluse töötuba, III ekskursioon linnamäel ja muinastalus

Sündmus on tasuta.
Tegevusi viivad läbi arheoloogid, käsitöömeistrid ja teised oma ala asjatundjad. Oodatud on kõik muinashuvilised. Tule ise ning võta ka pere ja sõbrad kaasa! 
Loe lisaks

2016. aasta suve eesmärgid täidetud - plaan täis ja veidi ületatud ka

Kuigi kaks esimest nädalat Rõuges kulgesid omal vaiksel moel ja igaks juhuks olime valmis selleks, et kõiki plaanitud töid seekord ühe jutiga valmis ei saa, sai viimase nädala jooksul sellele aastale väga ilus punkt pandud. Kõik, mis algselt kavas oli, sai tehtud. Oleme taas kogemuse võrra rikkamad. Ja saame vaikselt hakata mõtlema järgmise suve tegemistele. 

Neljapäeval (21.07.16) sepikoja seintele kerkima hakanud katusekonstruktsioon sai reedeks valmis ja üks katuseviil ka mättakatte peale. Laupäeval toimis mättakonveier nii kiirelt ja efektiivselt, et ei saanud arugi, kuidas sepikoda päriselt katuse alla sai. Pühapäeval kaeti sepikoja ääsitagaune sein ja osa katuse sisepinnast tuleohutuse tagamiseks savikattega. Aga veel enne seda, reede õhtuks, oli vastses sepikojas olemas ka ääs ja esimene sepis TÜ arheoloogia doktorandi Ragnar Saage eestvedamisel ja juhtimisel ning sel aastal Rõuge muinasmaja projektis osalenud 17-aastase Saksamaalt pärit noormehe assisteerimisel ja spetsiaalselt tema jaoks valmis taotud.


Kannatlikult oma järge oodanud aida katuse hari on samuti tänaseks kõigi ilmastiku mõjude eest kaitstud. See tähendab, et ka selle hoone ehitamine on nüüdseks praktiliselt lõppenud. Nii ait kui ka sepikoda jäävad ootama veel vaid peenemat sorti näputööd – ukseplankude tahumist ning nende ühendamist üheks korralikuks ukseks. Noh ja loomulikult tuleb see peenike kirvetöö siis ka oma kohale paigutada. Kui veel veidi kaugemale vaadata, siis on plaanis aidale ka üks korralik ja ajastuomane surulukk valmistada, sest aidauks peab olema kindel ja hoidma eemal need, kel oma ja võõrad asjad seamini kipuvad minema. Kuna meil on nüüd olemas ka selleks vajalikud tööriistad ja sobilik katusealune, siis võiks suruluku võti tulla juba päris oma sepikojast.


Päris viimasel päeval tehti veel nipet-näpet parandustöid eluhoone katusel. Kasetoht, mis vihma vastu kaitset pakub, ei taha kuidagi leppida katuse lõunaviilule paistva päikesega ja kipub mõnes kohas järgi andma. Lisaks on päikese käes ülessoojenenud katusealune just paras paik vapsikutele ja herilastele pesa tegemiseks. Tundub, et ka nemad oma pesa tegemisel seda imelist materjali tarvitavad, sest kõige rohkem vajavad paikamist just need kohad katusest, kus suuremad ja väiksemad vöödilise tagakehaga putukad oma pesa ehitanud. Kriitilisemad kohad on nüüd kenasti uued kasetohupaigad peale saanud, mis tähendab, et ka selles osa saame sügisele ja talvele veidi rahulikuma südamega vastu minna.


Kuigi meie muinastalu on vist nagu Tallinn, mis kunagi valmis ei saa, siis vähemalt algselt planeeritud hoonete ehitamise osas osas hakkame tasapisi lõpusirgele jõudma. Algusest lõpuni ehitamist ootab veel vaid laut. Siiani on ehitamisprotsesis osalenud inimesi väga erinevatelt eri- ja elualadelt. Võib-olla veidi ootuspäraselt on kõige suurema huvigrupina esinadtud arheoloogid. Samas on meie projektis kogemusi ja teadmis arhailisest palkhoone ehitusest ja muinastehnoloogiatest omandamas käinud inimesi väga paljudelt elualadelt. Osadel neist kindel plaan omandatut ka oma tarbeks rakendada, osad tulevad lihtsalt, et heita pilk minevikku ja sellest läbi praktika ka osa saada. Eriti hea meel on selle üle, et nii mõnedki huvilised tulevad siia kaugemalt.


Loodame, et tulevikus leiavad tee siia ka kutsehariduskeskuste õpilased. Kuna projekt ühendab endas nii muinastalu loomise kui ka vastavasisulise teoreetilise ja praktilise koolituse, siis võiks see huvi pakkuda paljudele. Meil on mida pakkuda – eelkõige muidugi teadmisi ja kogemusi rahvusliku ehituse ning metalli- ja puidutöö alalt. Üht-teist uut ja huvitavat saame õpetada ka neile noortele, kes on plaaninud oma tuleviku siduda maaturismiga.


Aasta-aastalt kasvab välisturistide hulk, kes on leidnud üles selle pisikese Kagu-Eesti nurgas asuva kohakese, kus lisaks vesioinale, energiarajale, spordihuvilisele vallale ja otse loomulikult imelisele loodusele saab näha killukest meie kodukandi minevikku selle kõige ehedamal kujul. Tänavu suvel said Rõuge vallal valmis uued infotahvlid, millest üks tutvustab ka muinastalu minevikku, olevikku ja tulevikku. Kõik, kelle sellesuvine puhkus viib neid Võrumaale, on oodatud külastama Rõuge valda, Ööbikuorgu ja otse loomulikult meie muinastalu.


Viimase Rõuge nädala pildid

Loe lisaks

Viimane nädal Rõuges on kiire nagu alati

Kui kahe esimese nädala jooksul kulgesid muinasmaja tegemised tasa ja targu seatud eesmärgi suunas, siis viimasel nädalal on protsess kiirenenud silmnähatavlt. Iga päev toimub platsilmidagi uut ja igal hommikul avaneb uudistajatele täiesti uus pilt.

Nädala algul sai taas püsti suvekoda, mis mai algul saladuslikeul kombel oma kohalt kadus ja mille me korralikult virna laotud roigastena aida taga hunnikus seismas leidsime. Nüüd on suvekoda taas paigas ja ootab järgmisel aastal tihedamaks ladumist. Praegu koosneb see umbes 250 noorest 6 -7 m pikkusest kuusest, aga et see ehitis suvist toidutegijat võimaliku taevast tuleva vee eest korralikumalt kaitseks, läheb vaja veel umbes 150 roigast (loe: noort kuuske).


Väikesed lisatööd toimusid ka varemvalminud aida katuse harja viimistlemisel. Päris harja tippu sai lisatud veel veid roogu ja kõigelõpuks paigaldatakse harjale veel natuke mätast ja kive, et kõik oleks just täpselt nii nagu peab.


Sepikoja ehitusel toimusid kõige suuremad muutused. Alles oli sepikoja seinte kõrval moodustis, mida ei osanudki eriti milleksi tõsiseltvõetavaks pidada. Siis kerkis seinte kõrvale katust meenutav konstruktsioon, mille kohta küsiti mitmel korral, et kas maja ise on siis maa all. Katusekonstruktsioon sai päris valmis käesoleva nädala algul. Ja juba oli see taas koost võetud ilusasti numbrite järjekorras maa peale ritta laotud, et see juba omal õigel kohal, sepikoja seintel kokku panna.


Eelmise nädala lõpus raiuti sepikoja uksepostidele tapikeeled ja valmis said ka uksepostid. Kõik vajalik katuse pealepanekuks oli tehtd. Otsaviilud ja sarikad said juba nädala algul paika. Eile hakati ühe osaga seltskonnast neile laduma ka põiklatte, mis hakkavad toetama kasetohtu ja mätast. Teine osa muinasmaja ehitusele tulnud rahvast siirdus aga katusekatte järele. Mätta selleks loovutasid kohaliku Rõuge mehe, Tartu Ülikooli magistrantuuris arheoloogiat tudeeriva, Andres Järvpõllu lambad oma karjamaalt. Mätta koorimisega tegelesid aga ülimalt kogenud ja kutselised mättalõikajad – arheoloogid ... samuti Tartu Ülikoolist. Täna lõunaks sai katuse tugikonstruktsioon paika ja nüüd jääb sinna vaid kate peale laduda. Jäänud on küll veel vaid paar loetud päeva, aga tundub juba üsna reaalne, et sepikoda saabki sel aastal katuse alla.


Ja üks oluline sündmus toimus täna veel. Sepikoja kõrval asuvast rauasulatusahjust kerkis taas tulelont ja Andres Järvpõllu eestvedamisel tehti kolmas katse kohalikust settemaagist rauda sulatada. Millised on tulemused, saame teada mõne aja pärast, kui kuumast ahjust tulnud saadus analüüsitud.


Nagu ikka ka väike valik pilte viimasest nädalast picasas

Loe lisaks

Aeg lendab, sepikoda valmib.

Nii, kaks nädalat Rõuges on möödunud üllatavalt kiiresti. Sepikoja katuse kandekonstruktsioon valmis ja ootab seintele tõstmist. Uksepostide tapikeeled ja uksepostid on ka valmis. Vaja veel vaid veidi sobitada ja sepikoda hakkabki ilmet võtma.

Kaks esimest nädalat oleme toimetanud väiksema seltskonnaga, tasa ja targu seatud sihi suunas liikudes. Viimane nädal toob juurde hulga rahvast siit ja sealtpoolt pisikese Eesti piire. Projektiga on liitudnud mitmeid uusi inimesi, kuid nii mõnedki vanad tegijad-olijad on tee tagasi Rõugesse leidnud. Sest selles projektis leidub alati midagi uut, mida õppida ja kogeda.


Juurepuntraga noorte kuuskede tüvedest on saanud viisakad konksuga sarikad, mis hakkavad toetama katuse kattematerjali. Seekord on selleks siis mätas, just üks paslik materjal sepikojale. Nagu eluhoonel on sepikojalgi hüdroisolatsiooniks kasetoht, mis paigaldatakse piki katuseviilu tihedalt üksteise kõrval paiknevatele peenematele roigastele ning otse kasetohukattele asetatakse mätas.


Erinevalt kisklaudkatusest peab mätaskatusel ka katuseviilu servas olema tugi ja nii hakkab sepikoja katus veel sarvilisem välja nägema kui eluhoone oma – selline müstiline või suisa veidi maagiline. Ja eks see sepikoda ongu ju veidi maagiline paik. Seal võtab vormitu rauakamakas osava sepa käes just selle õige kuju. Kui vaja, tuleb sepavasara alt lademetes rauast naelu, kui vaja igapäevaelus hädavajalik nuga või kirves, kui vaja liimeister või peitel, kui vaja mõõk või oda jne jne. Raudesemete loetelu, mida igapäevaelus suuremal või vähemal määral vaja oli, tuleks oi-oi kui pikk. Meil tuleb aga kõigepealt valmis saada sepikoda, siis same seal ka seda maagiat tegema hakatra. Ja praegused prognoosid on head. Kõik, kes meie projektile kaasa elavad, hoidke pöidlaid ja suuri varbaid ja … Noh, et me oma tänavuse eesmärgini jõuaksime.


Galeriis on ka väike valik pilte viimasest muinamaja nädalast Rõuges.


Aitäh kõigile uutele ja vanadele tegijatele ja kaasaelajatele!

Loe lisaks

2016. aasta esimene töönädal Rõuges lõpukorral

Ja hakkabki esimene nädal Rõuges ühele poole saama. Tasapisi liigume seatud eesmärgi suunas. Sepiokoja seinte kõrval võib juba näha midagi, mis katust meenutab. Otsaviilud on valmis ja pärlinid paigas ning nende peale saab nüüd sarikaid sobitama hakata. Koos suure juurepusaga välja võetud noored kuused on kooritud. Nüüd puhastatakse need üleliigsetest juurtest. Kõige tugevam juurekonts jäetakse alles ja see hakkab toetama katuse räästalauda ning katteks kasutatavat mättakihti.


Aga enne kattematerjali paigaldamist on vaja katuse kandekonstruktsioon täiesti valmis saada. Järgmisel nädala püüame paika saada katuse roovistiku. Siis on tugikonstruktsioon päris valmis ja selle saab paigaldada juba valmisehitatud seintele. Galeriis on ka mõned pildid sellest, mist nädala jooksul tehtud.


Loe lisaks

Rõuge muinastalus on taas elu

Tundub uskumatu, aga juba seitsmendat aastat on viikingiaegse Rõuge linnusasula külje all ühel või teisel muinasja viisil toimetatud. Palju on tehtud, palju veel teha. Selle suve prioriteediks on sepikoja katuse kandekonstruktsioon valmis saada ja aida katuse hari mätastega katta. Tahaks muidugi rohkem, ikka niipalju, et sepikoja katus päris valmis saaks ja me kõik pingutame selle nimel, et see nii ka läheks.

Meeldetuletuseks neile, kes projektiga juba tuttavad ja infoks neile, kes on Rõuge muinastalu enda jaoks alles avastanud. Meie põhitegevuseks on ikka ja alati olnud ehitamine, nii nagu muiste – põhiliseks tööriistaks kirves. Rauaaja elu võlud on ka järele proovitud. Suurimaks eesmärgiks uute teadmiste ja kogemuste omandamine läbi praktilise tegevuse. Niisugusel moel saab palju selgemaks pilt rauaaja elust ja tegemistest. Rõuges on toimunud ka üks üliedukas laste ja noorte muinaskäsitöö laager. Tulevikuplaanides on erinevaid muinaskäsitöö liike tutvustavad teemapäevad. Aga sellest pikemalt siis, kui päriselt asjaks läheb.


Kui rauaajal läks mees metsa, varus palgid ja hakkas maja ehitama, siis tänapäeval käivad asjad veidi teisiti. Kui peale Rõuge muinasmaja valmimist oli selge, et nüüd tuleb ikkagi terve muinastalu välja ehitada, oli vaja teha veidi eeltööd. Nii sai vahepeal valmis muinastalu detailplaneering ja ehitusprojekt. Ja-jaa, just ... meil on projekt iga ehitise jaoks, isegi püstkojalaadse suveköögi tarbeks, sest just nii need asjad tänapäeval käivad. 2014. aastast algaski tervikliku muinastalu väljaehitamine. Muinastalu hakkab koosnema viiest hoonest – eluhoonena kasutatav suitsutare, ait, sepikoda, laut ja suvekoda.


Nagu juba tavaks saanud, on ka sel aastal projekti lahutamatuks osaks rauaaja elu-olu ja arhailise ehitustöö tutvustamine kõigile muinasaja ja -maja huvilistele. Kõik, kes Ööbikuorgu jalutama tulevad, on oodatud muinastaluga tutvuma. Kuni 24. juulini saab näha, kuidas ehitati maju tuhat ja rohkem aastat tagasi ja kuidas kerkivad Rõuge muinastalu hooned. Mis veel toredam, alates tänasest ilutseb kerkiva muinastalu kõrval ka fotodega illustreeritud infotahvel, kus kõige olulisem rauaaja hoonete ja muinastalu projekti kohta kirjas. Seega saab pisku info rauaaja elu ja Rõuge muinastalu projekti kohta kätte ka siis, kui aktiivset ehitustööd ei toimu.


Kui praeguse blogipostituse lugejate hulgas on entusiastlikke vabatahtlikke, kes ei põlga füüsilist tööd ja kel pisimigi huvi järele proovida, mis tunne on kirvega maja ehitada, võib meiega ühendust võtta ja kasvõi kohe meeskonnaga liituda. Lisaks oma panusele, mis muinastalu ehitusse aastakümneteks (ja miks mitte kauemakski) tallele jääb, saab iga muinastalu ehitaja kaasa uusi teadmisi, oskusi ja kogemusi, mida tänapäeva elu kõrvalt naljalt ei saa. Meil on kohal kogemustega meister ja pedagoog, kes kes ehitustööd juhendab ja vajalikke õpetussõnu jagab.


Kohtumiseni Rõuges :)

Loe lisaks

Rõuge muinastalu rekonstrueerimine algab taas

4. juulil 2016 alustame uue hooajaga Rõuge muinastalu rekonstrueerimistöödel. Oodatud on kõik, kel soovi järele proovida, kas palkmaja ehitus ajastuomaseid tööriistu ja arhailisi töövõtteid kasutades on ikka kontimööda. Samuti ootame kõiki endiseid ja uusi muinasaja ja muinasmaja huvilisi ajaloo-ja arheoloogiasõpru uudistama, kuidas meil läheb. Projekti aktiivne periood lõpeb 24. juulil.
Hoonete rekonstruktsioonide ehitamine toimub talgutena praktilise koolituse vormis. 2016. aastal on planeeritud aida ja sepikoja ehitusega jõuda faasi, kus hooned on kaitstud kahjustavate ilmastikumõjude eest. Plaanis on lõpetada aida katusekatte paigaldamine (2015. aastal laotud rookatuse hari kaetakse mätastega) ning katuse tugikonstruktsiooni ehitamine ja katusekatte paigaldamine sepikojale. Sepikojale on plaanis paigaldada mätaskatus ning katuse siseküljele tuleohutuse eesmärgil saviga määritud vitspunutis.

Kui tunned endas piisavalt muinasaja naise või mehe hakkamist ja otsustad meie meeskonnaga liituda, hoolitseme selle eest, et su kõht oleks täis. Põrandamajutus Rõuge rahvamaja külalislahke katuse all oma mati või madratsi peal. Soovi korral võid ka öösel maitsta muinasmaja elu võlusid ja oma päevatööst väsinud keha ehedal rauaaja magamisasemel välja sirutada.

Muinastalu asub Rõuge asulakoha ääremail, maalilise Ööbikuoru serval. Rõuge on imeline paik oma kauni looduse ja seitsme maalilise järvega. 

Kui tunned, et aktiivne puhkus suve ühel ilusamal kuul on just sinu jaoks, registreeri end siin ja kohe. Küsi lisa viire.kobrusepp@gmail.com või (+372) 55 48 781.
Loe lisaks

Ametlikult on 2014. aasta hooaeg Rõuge muinastalus lõppenud

3. augustil pandi ametlikult lustakas punkt 2014. aasta muinastalu ehituse hooajale. Nagu eelreklaamis lubatud, pajatasime muinastalu minevikust, olevikust ja tulevikust, näitasime, kuidas sepad 1000 aastat tagasi rauda tagusid ja andsime huvilistele võimaluse kõlavööd kududa. Meeleoluka punkti muinastalu avatud uste päevale pani rahvatantsurühm „Känd ja käbid“ Tallinnast. Paraku tuleb tunnistada, et  vaatamata meie ühistele jõupingutustele kõigi planeeritud töödega muinastalu ehitusel päris lõpule ei jõudnud. Seega tuleb korraldada veel üks mitteametlik ja plaaniväline sõit Rõugesse millalgi septembris.
Muinastalu uudistamise ja hooaja lõpetamise ürituse algusajaks oli kuulutusel 16.00. Veel mõned minutid, enne algust oli muinastalu juurde viiv teerada päris tühi. Hinge puges kahtlus, et meie tegemised ei lähegi enam kellelegi korda. Mis siis juhtus??? Aga kartus oli siiski asjatu. Just üsna täpselt kell 4 hakkasid inimesed tasapisi saabuma ja lõpuks kogunes muinasmaja huvilisi kokku päris kenake hulk. Lükkasime siis algust veidike edasi, nagu ülikoolis – akadeemilise veerandtunni jagu.

Mõned kohaletulnutest olid muinasmaja tegemistega juba niigi üsna hästi kursis. Nii püüdsingi oma muinasmajajuttu veidi teisiti ajada kui tavaliselt. Kui hästi-halvasti see mul õnnestus, oskavad küll vaid kuulajad öelda. Samas oli meil seekord siiski pakkuda ka midagi sellist, mida varem muinasmajas näha pole saanud. Rekonstrueeritava sepikoja ääs on selline, et seda saab väga edukalt ka õues kasutada. On teine sihuke … kaasaskantav. Muinasaegsest sepatööst rääkis TÜ arheoloogia doktorant Ragnar Saage ja sepatööd demonstreeris Karl Kaspar Säre. Kristin Otti (tema on meil üks paadunud muinasmaja fännidest ja ühtlasi ka üks elamise eksperimendis osalenutest) õpetas huvilistele kõlavöö kudumist. Ja huvi oli suur.

Lõpuks astusid „lavale“ ka Tallinnast saabunud rahvatantsijad. Ja lubatud silmailu oli kuhjaga. Kava oli ühteaegu lustakas ja ilus ja minu jaoks natuke kurb ka. Ja selleks väikeseks nukruseks oli põhjust ka. Enne ürituse algust jätsin välja ütlemata, et rahvatantsurühm „Känd ja käbid“ on just see, kus ma koos kaasaga (Tiit Kobrusepp) omal ajal aastaid jalga keerutamas käisin. Paraku tuli ühel hetkel teha valik – sedapuhku siis muinasmaja ja rahvatantsu vahel. Ja see valik oli raske. Siiani kipub pisar vägisi silmanurka, kui vaatan teisi tantsimas.

Tavaliselt pole see kombeks, et keegi publikust ilma rahvarõivasteta tantsijate sekka kargab, aga sel korral tehti mulle erand. Veidi trenni sama päeva lõuna paiku, mõned korrad läbitantsimist ja minu suureks üllatuseks tuletas mu keha üsna kähku meelde kaheksa aasta taguse liikumise ja tantsujoonise. Millest aga puudu jäi, oli võhm … üks väike „Vanaisa polka“ ja toss oligi väljas. Aga tunne oli hea. Aitäh, kallid käbid, et lasite mul veelkord seda tunnet tunda. Pärast proovisime koos kaasaga veel ühte tantsu. Nii saime mõlemad jala valgeks. Päris lõpus kutsusid rahvatantsijad ka publiku enda sekka tantsima.

Nii pandigi ametlik punkt selle aasta muinastalu tegemistele. Tegelikult tuleb meil veel sügisel leida mõni vaba nädalavahetus ja paar ärksamat noormeest, kes viitsiksid veidikeseks appi tulla. Kuna muinasmaja ehitatakse vabatahtlike tööga, siis juhtub ikka, et abikäsi jääb väheks. Nii ka seekord. Kuigi abilisi oli ja tegevust jagus tervelt viieks nädalaks, jäi natuke ikka puudu. Muinasaida katus sai vaid 2/5 kattest peale ja suvekoda jäi samuti pooleli. Katusekatet me vist lõpuni pandud sel aastal siiski ei saa, aga ait tuleb vähemalt ära konserveerida, muidu on suur jama majas. Ja kui hästi läheb, saame suvekoja ka püsti. Kuidas asjad tegelikult lähevad, saame teada hiljemalt paari kuu pärast. Mina loodan parimat.

Loe lisaks

Rõuges ollakse selle aasta tegemistega lõpusirgel

Taaskord on aeg anda väike ülevaade Rõuges toimunu kohta. Töö edeneb tasapisi. Aida katusekonstruktsioon on omal kohal ja eile alustati katusekatte paigaldamist. Veidi nokitsemist oli ka varemvalminud elumaja katusel – osa hüdroisolatsiooniks kasutatud kasetohust oli vaja välja vahetada. 24. juulil andis sepp Karmo ametlikult muinasmaja sepikojale üle hädavajaliku tööriistade komplekti ning tegi ühtlasi ka väikese esitluse. 26. juulil astus ligi väike punt vanderselle, kes pakkusid täitsa tõemeeli oma abi. Natukeseks küll, aga siiski. Üleeile katsetas Ragnar järele muinasmaja elumõnud. Enne põhkupugemist proovis ta veidi sepistada ka. 3. augustil lõpetame käesoleva hooaja muinastalu avaliku esitlusega.
Alates eilsest on muinastalu ehitusel taas rohkem peamurdmist. Käsil on meie jaoks uut laadi katuse paigaldamine. Muinaskompleksi erinevate hoonete katused hakkavad kandma erinevaid katusekatteid. Eluhoonel on kahekihiline kisklaudadest katus, kus hüdroisolatsiooniks kasetoht. Sepikojale plaanime paigaldada mätaskatuse ja aidale otsustasime panna rookatuse. Järveroogu kasvab ka kohalike järvede ääres, aga muinasaida roog toodi sedapuhku siiski Hiiumaalt. Üheks oluliseks põhjuseks see, et siinsed järved paiknevad looduskaitsealuses piirkonnas – Haanja looduspargis.

Esimesel aastal, kui alustasime eluhoone rekonstruktsiooni ehitamist, kulus samuti aega mitmetele aruteludele, kuidas oleks parem mingit asja teha. Seinte püstitamisest oli juttu juba baar blogipostitust tagasi. Usume, et oleme selles osas omandanud juba teatava kogemustepagasi ja töö edeneb oluliselt jõudsamini, kui esimesel aastal. Ka kisklaudkatuse suudaksime juba palju kiiremini üles ehitada.

Rookatuse tugikonstruktsioon erineb eelmainitust aga oluliselt ja roo paigaldamisega pole me samuti kokku puutunud. Nii nagu antud projektis tavaks – õpime tegevuse kaudu. Loomulikult küsime nõu ka tänapäeva spetsialistidelt, kes hoiavad elus vanemaid ehitustraditsioone. Meie suureks abimeheks on nagu ikka Karl Tihase raamat „Eesti talurahva arhitektuur”. Samuti oleme alati avatud muinasmaja ehitust uudistama tulnud inimeste poolt väljapakutud teadmistele, kogemustele ja ideedele. Lõplikud lahendused töötame siiski välja ise, lähtuvalt konkreetsest vajadusest.

Paar õhtut kulus meil aga varemvalminud elumaja katuse parandamiseks. Kuigi kasetoht on üsna tõhus hüdroisolatsiooni materjal, juhtub ikka, et osa kasetohust meie muutlikele ilmastikuoludele vastu panna ei suuda, ning siit-sealt vihma läbi laskma hakkab. Nii oligi vaja katkiläinud kasetoht uue ja terve vastu välja vahetada. Kuna kõnealune materjal on eriti tundlik kõrge temperatuuri ja otsese päikese suhtes (servad kisuvad väga kiirelt krussi), siis sai seda tööd tegema hakata alles siis, kui päike oli madalamale vajunud ja ilm veidi jahedamaks läinud.

Kuna Rõuge muinastalu laiendamisega tegeleme vaid 4–5 nädalat aastas, siis seisab elumaja meil enamasti ikka tühjana. Teada on aga see, et loodus tühja kohta ei salli. Nii otsustaski üks herilaspere endale kodu ehitada muinasmaja katuselaudade vahele. Nii juhtuski, et viimase tohurea vahetamisel juhtusime nende tavaelu segama ja kellele see ikka meeldib, et tema koju sisse tungitakse. Herilased andsid üsna selgelt mõista, et tohuvahetus neid väga ei huvita. Saatuse irooniana ründasid nad meie meeskonna ainsat putukateadlast. Tema enese hinnangul sai ta vähemalt 5 kohas herilase nõela tunda, aga õhtul avastasime, et paaris kohas oli veel jälg kollase-mustatriibuliste kodukaitsjate rünnakust. Kõik lõppes siiski üsna hästi. Herilasemürgist tingitud valu taandus tasapisi ja meie putukateadlane jäi ellu.

24. juulil saime kätte ka sepatööks vajaliku tööriistakomplekti. Kuna muinasmaja ehitajate hulgas oli ka neid, kes sepatööd lähemalt ei tunne, tegi sepp Karmo, kes vajalikud riistad valmistas, ka väikese esitluse. Kõneles sellest, milleks ja kuidas ühte või teist tööriista kasutatakse, milliste eeskujude järgi on need valmis tehtud ning mille põhjal ta oma valikud tegi.

Paar päeva hiljem, astus muinasmaja juurde väike grupp noori, kes küsisid tööd. Tegemist oli omamoodi vandersellidega, kes Pärnust teele läksid ja püüdsid oma teekonna läbida ilma raha omamata. Meil polnud hetkel neile muud tööd pakkuda, kui ehitusjääkide – laastu ja puukoore – kokkuriisumise. Töö tehti ära kiirelt ja töötegemise käigus tutvustasime neile põgusalt meie muinasmaja projekti ja rauaaja elu-olu.

Vestluse käigus tuli välja, et noortel on oluliselt lihtsam leida öömaja ja toitu ning liikuda ühest paigast teise, kui leida mingit väiksemat tööd. Noortel oli kaasas ka videokaamera, millega salvestati nii meie kui ka nende endi tegemisi. Lahkudes mainisid nad, et tõenäoliselt me veel kuuleme neist. Saadud info põhjal võime vaid oletada, kes need noored olid ja mis projekt neil käsil oli, aga millega täpsemalt tegu oli, loodame siis tulevikus teada saada.

Ragnar, TÜ arheoloogia doktorant, kelle uurimisobjektiks on metallitöö ning sepikojad ja kes muinastalu projektiga käesoleval aastal liitus, otsustas ka muinaselu mõnud järele proovida. Üleeile jäigi ta meist muinasmajja maha. Oma üksildast õhtut otsustas ta sisustada väikese sepatööga. Proovis järele, kuidas vastsed tööriistad pihku sobivad ja kuidas erineva koostisega metallide sepistamine sujub.

Kui väljas juba liiga pimedaks läks ja silm hästi ei seletanud, oli aeg põhku pugeda. Enne magamaminekut tegi Ragnar ka väikest putukatõrjet – süütas kerisahjus väikese tule, et saada just niipalju suitsu taresse, et sääsed ja muud tüütused majast välja koliksid ja öö mööduks rahulikult. Kui erinevate tegevuste käigus unustab inimene sageli looduse kuulamise, siis üksipäini suuremast asulast eemal olles hakkab inimene kuulma ka kõige vaiksemaid hääli – kellegi sibamist, krabinaid, suminat, lehtede sahinat jne jne. Nii, öiste loodushäälte seltsis saabuski uni. Hommikune valgus, mis räpnaaukude kaudu majja tungis olnud imeilus.

Põhu muinasmaja lavatsile organiseeris meile kohale kohalik mees Andres. Mina ütleksin, et mees nagu orkester. Mees, kes oma väga sisuka igapäevelu ja töö kõrvalt pühendas osa oma niigi napist ajast kodukandi kaugema ajaloo uurimisele. Sel kevadel lõpetas ta Tartu Ülikooli, kus ta kaitses oma bakalaureusetöö teemal „Rõuge linnusasula abihooned ja rajatised”. Vot sellised mehed siin Rõuges.

Pühapäeval, 3. augustil kell 16.00 on muinastalu avalik esitlus, kus Viire Kobrusepp räägib muinasaja eluolust ning annab huvilistele ülevaate muinastalu mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. Ragnar Saage kõneleb aga rauast, seppadest ja sepikodadest. Ühtlasi on võimalik lähemalt kaeda, kuidas muinasaja sepad oma tööd tegid ning kel huvi, saab oma käega järele proovida, kuidas kududa kõlavööd.


Loe lisaks

Nädala jooksul on Rõuges juhtunud nii mõndagi

Rõuge muinastalu ehitusel on märkamatult möödunud järjekordne töönädal. Eelmisel aastal oli rahvast vähem ja nädalavahetused olid ehitusplatsil vaiksemad. Sel aastal on aga mitmeid huvilisi, kes tulevad kohale just laupäevaks ja pühapäevaks. Eelmisel pühapäeval (13. juulil) alustati sepikoja ehitamist ja täna õhtuks sai peaaegu paika seitsmes palgikord. Muinastalu aida katuse roovistik hakkab ilmet võtma ja eile tõsteti õigesse kohta aida alumine osa. Nädala keskpaiku käis muinastalu tegemisi filmimas ERR Ringvaate võttegrupp. Muinaseluga käis tutvumas ka grupp lapsi ERMi suvelaagrist.

Võrreldes projekti algusega 2010. aastal on tööefektiivsus tõusnud. Sepikoja kallal askeldab korraga peaaegu kaks korda vähem inimesi kui elumaja ehitusel, aga seinad kerkivad sama jõudsalt. Loomulikult ei tohi unustada, et sepikoda on väiksem ka. Ühe palgikorra kohta on vaja 8 m vähem vara raiuda kui elumaja palkidele. Üldjoontes kulub aga töötunde siiski vähem kui esimesel aastal. Kindlasti aitab töötempot ja ka kvaliteeti tõsta eelmiste aastatega saadud kogemus. Ja sedapuhku tuleb tunnistada, et väga palju sõltub just sellest, kui kogenud on see, kes kogu ehitusprotsessil silma peal hoiab ning muinastalu rekonstrueerima tulnud inimesi õpetab ja juhendab. Rohkem on kogemusi, teadmisi ja otse loomulikult oleme seetõttu enesekindlamad.

Järgmisel nädalal, kui rahvast taas rohkem, saame asuda ka aida katusekatte paigaldamise kallale. Enne tuleb otsida veel mõned sobivad roovid, need paika panna ja siis saab katuse tugikonstruktsiooni aidaseintele tõsta. Meie käest on päris mitmel korral küsitud, kuidas katuseosa seintele tõstetakse: kas kraanaga või on meie mehed nii tugevad? Tegelikult on asi palju lihtsam. Eraldi ülesehitatud katuse tugikonstruktsioon demonteeritakse ja tõstetakse detailhaaval aida seintele. Kui aida alumist osa uude kohta tõsteti, siis kulus selle montaažiks neljal mehel u 20 minutit. Katuse otsaviiluga läheb kindlasti veidi rohkem aega. Kui palju täpselt, saame teada siis, kui see töö tehtud saab.

Killuke meie sellesuvistest tegemistest jõuab ka teleekraanidele. Neljapäeval (17. juulil) sõitis Rõugesse kohale Ringvaate võttegrupp. Kahe tunni jooksul salvestatud materjalist jõuab järgmisel või ülejärgmisel nädalal vaatajateni u 10 minutit kontsentraati muinastalu ehitamisest. Reporter Sander Loite proovis ka ise järele, kuidas liimeister kätte istub. Seda ma ei tea, kas seda teles ka näeb, aga omalt poolt võin kinnitada, et selle noormehe võtaksin tööle küll.

Uudishimulikke on siit ja sealt, paari- ja grupikaupa. On selliseid, kes satuvad siia juhuslikult, on neid, kes tulevad kindla sihiga näha muinasmaja. Vaid üksikud astuvad arglikult juurde ja küsivad, et kus see vesioinas olla võiks. Enamus tunneb siiski huvi nii muinasaja kui ka tollase elu-olu vastu. Mõned istuvad kohe pikalt-pikalt muinasmajas ja kuulavad huviga, mis meil neile öelda on. Kõige suurem heameel on selle üle, kui lapsed kuulata viitsivad, kaasa ka mõtlevad ja esitatud küsimustele vastuseid pakuvad. Ka ERM-i suvelaagri lastest jäi meile väga hea mälestus. Loodame, et neile siin meeldis ja nad leidsid siit midagi uut oma teadmiste pagasisse.

Loe lisaks

Aeg lendab linnutiivul

Tundub, nagu oleksime Rõugesse tulnud kõigest mõni päev tagasi. Kalender väidab aga, et oleme siin toimetanud juba peaaegu kaks nädalat. Poisid on küll enamuse ajast metsas rassinud, aga üht-teist on siiski tehtud ka „mäel”. Tüdrukud said jälle muudkui koorida, koorida ja veelkord koorida – noori kuuski suvekoja tarbeks ja jämedamaid männipalke sepikoja jaoks. Eile pandi paika sepikoja alumine palgikord. Osad muinasmajalised on selleks aastaks juba lõpetanud ja Rõugest lahkunud, aga ega loodus tühja kohta salli, uued tulevad kohe asemele. Täna toimub taaskord vahetus – ühed lähevad ja järgmised tulevad.
Eelmise nädala lõpupoole (4. juulil) alustasid mehed metsas suvekoja materjali kogumisega. Noored kuused laasiti okstest puhtaks ja veeti metsa servale. Rõugesse toodi need paraku siiski sõiduauto järelkärus, mitte vanal heal kombel härjaga. Paraku tuleb meie muinastalu ehitusel sageli selliseid mööndusi teha, sest tänapäeval on kord ja seadused veidi erinevad sellest, mis 1000 aastat tagasi. Eks vahemaa langi ja ehitusplatsi vahel on ka pikem tollasest. Sel aastal saame oma materjali 31 km kauguselt ja materjali kohale toomine härjaga võtaks ikka päris palju kallist aega ära.

Maha võeti ka puud, mida vajame sepikoja ehituseks. Langetatud puud lõigati metsas õigesse pikkusesse ning seejärel oli vaja 4,5 m pikkused palgijupid metsaservale tassida. Mõningase rassimise järel otsustati olemasolevatest palgijuppidest ehitada tee, mida mööda oli ehituspalke hõlpsam metsast välja tuua. Mehed ise väitsid, et laiskus pani pea tööle. Kuigi palkide väljavedu muutus nende sõnul palju lihtsamaks, on minul kahtlane tunne, et meil on siiski tegemist üsna raudsete meestega.

Palke me siiski sõiduauto järelkärus kohale tooma ei hakanud. Sel moel oleks pidanud vähemalt 20 korda (kui mitte rohkem) metsa ja Rõuge vahet sõitma. Pool tundi sinna, koorem peale ja teine pool tundi tagasi. Üleeile (11. juulil) tõi metsaveoauto meile kõik palgid aga ühekorraga kohale. Tüdrukud, kes pea nädal aega suvekoja roikaid koorinud olid, said nüüd sepikoja palke koorima hakata. Esmapilgul võib tunduda, et roigaste koorimine on lihtsam ja võtab vähem aega. Paraku tuleb tõdeda, et jämedamate, aga samas oksavabade seinapalkide koorimine on siiski hõlpsam ja tulemus tundub ka aukartustäratavam.

Ega ehitajad pole ainsad muinas(m)ajahuvilised. Paljud Rõuge vaatamisväärsustega tutvujad astuvad läbi ka muinasmaja juurest. Osad vaatavad niisama, teistel on uudishimu suurem ja need küsivad ikka infot juurde ka. Käiakse perega ja turismigruppidega. Eile oli üsna rahvarohke päev ja kõik kuulasid huviga väikest ülevaadet meie minevikust, rauaaegsest elukeskkonnast ning palkmajade ehitamisest ja tehnoloogilistest üksikasjadest. Uudistajaid oli Prantsusmaalt, Kanadast ja otse loomulikult meie oma pisikesest Eestist. Vastu õhtut tuli Ööbikuorgu külastama terve bussitäis rahvast, kelle giid esmajärjekorras just muinasmaja kaema tõi. Hinge jäi selline hea ja soe tunne. Üha rohkem saame kinnitust selle kohta, et teeme õiget asja.


Loe lisaks

2014. aasta suvi Rõuge muinasmajas ja selle suve esimene tööpäev

Möödunud, 2013. aasta oli muinasmajas suhteliselt vaikne. Valmistasime küll ette suurema osa tulevase muinasaida materjalist, kuid paraku jäi see ootama detailplaneeringu kehtestamist. Sel suvel saame asjaga juba tõsisemalt tegeleda. 1. juulil ei lasknud ilmataat meil veel tööle asuda, aga eile (2. juulil) oli ilm selge ja töö võis alata. Käesoleval aastal toimub ehitamine eksperimentaalarheoloogilise seminari raames ja seda toetab piiriülese programmi Est-Lat-Rus projekt "Arheoloogia, võim ja ühiskond".
Kui muinasajal läks mees metsa, tõi sealt palgid ja võiski hakata oma perele maja ehitama, siis tänapäeval on asi veidi keerulisem. Muinastalu mõõtu hoonete kompleksi ehitamiseks on vaja ka detailplaneeringut ja ehitusprojekti. Detailplaneering valmis 2013. aastal ja see kehtestati Rõuge vallavolikogu otsusega septembri lõpus. Valminud on ka kõikide hoonete projektid. Olemasoleva rauaaegse eluhoone kõrvale on plaanis ehitada aida, lauda, suvekoja ja sepikoja rekonstruktsioonid.

Nagu eespool mainitud, valmistasime eelmisel aastal ette suurema osa muinasaida materjalist. Nüüd on see vaja vaid oma õigel kohal üles laduda ja katus peale panna. Eile nihutasime varasematest aastatest järele jäänud materjali tulevase aida asukohalt ära ja mõõtsime sisse aida ja sepikoja nurkade koordinaadid. Ladusime aida ülemise osa maja kõrvale üles, et oleks lihtsam katuse tugikonstruktsioon lõpuni valmis teha.

Selle aasta plaanidesse mahub veel suvekoja püstitamine ja sepikoja ehituse alustamine. Salaja loodame, et muinasehitusest ja arhailistest tehnoloogiatest huvitatud inimesi tuleb veel juurde ning me saame ka sepikoja sel suvel katuse alla.

Sel aastal on projektiga taaskord liitunud mitmeid uusi inimesi. TÜ arheoloogia doktorant Ragnar Saage annab nõu sepikoja ehitamisel ja paneb käe külge kõikjal, kus seda vaja on. Kõige kaugemalt tuli muinastalu ehitusele Filippo Bertani, kes on pärit päikesepaistelisest Itaaliast. Uusi inimesi on suve jooksul tulemas veelgi ja otse loomulikult on Rõuge muinasmajal oma fännklubi, kes suveplaane tehes arvestasid sisse ka nädalakese muinasmajas.

Kõige paadunumad muinasmajalised on Eve Rannamäe ja Riina Juurik, kes liituvad meiega peagi. Kuu tesies pooles tuleb "vanadest" tegijatest kohale veel Kristin Otti. Loodame, et nii mõnigi meie vanast kaardiväest leiab oma sisuka ja töise suve jooksul aega paariks päevaks Rõugesse põigata.

Kui sul tekkis lugedes huvi projektis kaasa lüüa, helista 55 48 781 või kirjuta viire.kobrusepp@ut.ee.
Loe lisaks

Jäänud on vaid loetud päevad

... ja taaskord saab Rõuge linnamäel kuulda kirveste toksimist. Kõigil, kel suvel sinnakanti asja, saavad alates 1. juulist 5 nädala jooksul oma silmaga näha, kuidas kerkivad muinastalu ait ja sepikoda. Kuraasikamad võivad ka oma käega järele proovida, kuidas kirves pihku istub ja jõud palgist üle käib.

Need, kel sügavam huvi omandada mõned uued oskused ja töövõtted või soov saada rohkem teada rauaaja elukeskkonnast, on oodatud osalema. Võid registreeruda siinsamas kodulehel või helistada 55 48 781 või kirjutada viire.kobrusepp@ut.ee.

Meie anname kirve ning toidame su keha ja vaimu. Samuti hüvitame sinu bussipiletid. Ööbimine on Rõuge rahvamajas - omad matid-kotid-tekid kaasa. Kohaliku valla poolt on imekaunis loodus ja tervelt 7 järve.
Loe lisaks

Tule Rõugesse muinastalu laiendama

Sellel suvel viime Rõuges lõpule möödunud aastal alustatud aida ehituse ja alustame samas ka rauaaegse sepikoja rekonstruktsiooni, mistõttu otsime jälle vabatahtlikke ehitajaid.

 

Ehitamiseks on planeeritud 5 nädalat: kogu juuli ning esimene augusti nädal. Palka me ei maksa, küll aga toidame keha ja vaimu. Samuti hüvitame teie bussipiletid. Ööbimine on Rõuge rahvamajas - omad matid-kotid-tekid kaasa.

 

Sepikoda ise saab olema väike mätaskatusega rõhtpalkmaja. Kõik, kes on käe külge pannud ehitamisele on hiljem oodatud külalised, kui sepikojas metallitöö ja muu vilgas elutegevus lahti läheb.


Kuna me aitame teil kohale jõuda, siis me sooviks, et inimesed teeks kohapeal vähemalt 3 tööpäeva (mis on tegelikult see aeg, millega keskmiselt töövõtted selgeks õpitakse). Seega, nii meile kui teile endale, oleks kasulikum kui tuleksite pikemaks või mitu korda.


Kellel on huvi, registreeruge siinsamas kodulehel (Liitu projektiga) või saatke kiri kas viire.kobrusepp@ut.ee või rsaage@gmail.com ning me saame hakata huvilistest graafikut koostama. Otse loomulikult võite kõige kohta küsida.


Loe lisaks

2013. aastal Rõuge muinasmajas

10. juulil 2013 algasid ettevalmistustööd Rõuge muinasmaja abihoonete rajamiseks. Aja jooksul on plaanis rajada terve muinastalu, kus on nii ait, laut, suvekoda kui ka sepikoda. Viimases saab tulevikus huvilistele demonstreerida rauaaegset rauatööd ja suveköögist võib saada ehtsat muinasaegset toitu. Aga see on veidi kaugem tulevik. Kõigepealt tuleb tarvilikud hooned valmis ehitada.

Hetkel tegeletakse materjali ettevalmistamisega. Käsil on rekonstrueeritava aida palkide koorimine ja palgiotste "autentseks raiumine". Kui Rõuge muinasmaja puhul loobuti saejälgedega palgiotste maharaiumisest, siis tänaseks on jõutud otsusele, et kuigi tegemist on aeganõudva tööga, raiutakse palgiotsad siiski maha. Loomulikult ei muuda see fakti, et palk on langetatud saega, annab see siiski võimaluse näha, milline nägi välja hoone, mis on otsast lõpuni kirvega valmis tehtud. Suur saag, millega puid langetati, tuli siinmail kasutusele alles 19. saj II poolel.

Käesoleval laupäeval, 13. juulil antakse ka Ööbikuoru ja muinasmaja külastajatele võimalus oma muinasvõimed proovile panna. Toimuvad palgiotste maharaiumise ja palgikoorimise võistlused. Võistelda saab kolmes erinevas kategoorias:

  1. palgiotste maharaiumine
  2. palgi koorimine
  3. ja kombineeritud võistlus e duatlon, kus on vaja hakkama saada mõlema tööga.

Võistlus toimub kahes voorus, hommikune voor kestab 12.00 - 14.00 ning õhtune voor 16.00 - 19.00.

Võistlusest võivad osa võtta kõik, nii mehed kui ka naised. Praegune muinasmaja tiim, mille põhikoosseisus on 80% naisi, võib kinnitada, et kumbki töö ei murra ka naiste konti. Võistluse peamiseks hindamiskriteeriumiks on muidugi aeg, aga lisapunkte võib saada kvaliteetse töö või stiili vms eest. Kui soovid saada ehtsat muinaskogemust, siis oled oodatud Rõuge Ööbikuoru servale, muinasmaja juurde. Meie anname sulle tööriistad ja materjali, sina saad teada, kuidas ehitati hooneid rohkem kui 1000 aastat tagasi. 


Aida kokkupanek ettevalmistatud materjalist ja selle lõpetamine on plaanis 2014. aasta suvel, kui muinastalu detailplaneering on heaks kiidetud ja Rõuge vallavolikogu otsusega kehtestatud. Ühtlasi alustatakse ka uue abihoone - sepikoja - ehitusega.


Loe lisaks

Käsitööhuvi ei rauge, mõned osalejatest ootavad juba järgmist seminari

Ilm on üritanud jätkuvalt meie üritust saboteerida. Ekskursioonipäeva (14.07) hommik oli veidi vihmane, aga ega sõit seepärast katki jäänud. Päeva teiseks pooleks suutsime päikese siiski välja meelitada. Kahel järgmisel päeval alustasime oma töötubadega küll muinasmaja juures, aga lõpuks pidime siiski alla vanduma ning tööd rahvamajas jätkama .

Sel suvel on blogi kirjutamine kuidagi eriti keeruline. Seminaril osalejad on usinad ja nende nobedate näppude all valmib üks ese teise järel ja tööpev ei taha kuidagi lõppeda. Päevakava näeb ette, et peale õhtusööki on meil vaba aeg, mil voli puhata, mängida ja niisama meelt lahutada, st teha kõike, mida hing ihkab. Ka meie seminaril osalejad teevad peale õhtusööki seda, mida ise tahavad ... nokitsevad poolelijäänud asjade kallal. See tähendab aga seda, et saaksingi iga päev vaid raporteerida, et töötubades käib usin tegustemine ja õhtul jätkatakse vaatamata sellele, et juhendajad on oma töö ametlikult lõpetanud. Kuna nad aga päeval on tõhusat tööd teinud, saadakse poolelijäänud tööde lõpetamisega ka iseseisvalt üsna kenasti hakkama. Osad lastest on endale aga juba järgmisekski aastaks koha broneerinud. Tundub, et neile siin Rõuges meeldib :)

Mõned osalejatest on ka muinasmajas ööbimise järgi proovinud. Paar neist isegi mitmel ööl järjest. Aga ega see suvisel ajal lakas magamisest oluliselt ei erine - värske õhj ja heinad külje all. Ainsaks erinevuseks on kerge suitsulõhn, mis talvistest elanikest maha jäänud. Muinasmajas ööbimisest on loomulikult huvitatud ka meie kõige pisemad, aga nendeni jõuab järg siiki alles mõne aasta pärast

Loe lisaks

Natuke vihma, rohkem päikest ja hästi palju käsitööd

Tänane hommikutaevas midagi eriti head ei tõotanud. Koos otsustasime, et paneme töötoa seekord rahvamajja üles. Täna oli meil üks juhendaja, kes õpetas erineva mustriga kette ja sisselöödud mustriga käevõrusid tegema. Saed millega ketirõngaid valmiskeritud spiraali küljest lahti saagida ja näpitsad, millega lülisid kokku painutada, on küll tänapäevased, aga ketid ise tulevad ausad. Kõik asusid õhinal töö kallale, kuid üsna pea selgus, et ketitegemine pole just kõige lihtsamate tööde killast. Selleks on vaja kannatust ja järjekindlust, mida mõnel jätkus rohkem, mõnel aga paraku vähem. Osad otsustasid vahelduseks veidi lihtsama töö - punsitud käevõru tegemise - ette võtta, aga lõpuks pöörduti siiski ka ketitegemise juurde tagasi.

Üsna pea selgus, et paksu valget vett meile täna siiski taevast alla ei saadeta ning peale lõunasööki kolisime oma töötoaga jälle muinasmaja juurde. Ilmselgelt on väljas, värske õhu käes ja imeilusas looduses töötegemine oluliselt mõnusam. Ja eile sai ju lastele lubatud ka veidi tõetruumat muinaskogemust suitsutares. Tuli tehti ahju ja kõigil oli võimalik järele proovida, kuidas suitsuse toas hakkama saada. Üsna kiirelt sai Elole ja Andrale selgeks, et allpool on elu palju kergem, sest seal ei meelita kibe suits silmist vett välja.

Päris ilma vihmata meie päev siiski ei möödunud, aga see pisiprobleem leidis lihtsa lahenduse - kui vihma tibutama hakkas, siis tõmmati kile pea kohale ja toimetati selle all rahulikult edasi. Vihmahood olid lühikesed ja meie tööd need ei seganud.

Nagu eile, jätkati ka täna peale õhtusööki poolelijäänud tööde tegemist. Imeväike paus tehti selleks, et imeilusat vikerkaart vaatama minna. Homme tuleb käsitöötegemisele väike vahe, sest läheme koos järgmise vahetusega Kagu-Eesti muistiseid külastama. Palume kõiki, kes meie tegemisi-toimetamisi jälgivad - PALUN HOIDKE PÖIALT, ET HOMME VIHMA EI SAJAKS ja meie väljasõitu ära ei rikuks ;)

Loe lisaks

Muinasmaja võõrustab käsitööhuvilisi noori

Taas võib Rõuge muinasmaja ümber näha muinasrõivastuses inimesi. Sedapuhku on tegemist MTÜ Agelinde ning nende sõpradega, kes juhendavad muinaskäsitöö seminaril noortele töötubasid. Seminar algas juba 10. juulil ning kestab 18. juulini. Esimesel kahel päeval oli siin 16 õpilast Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi 10. klassist koos nelja entusiastliku õpetajaga. Alates 12. juulist on aga seltskond oluliseklt kirjum. Kohal on nii 10-11-aastased lapsed Tartu Waldorfgümnaasiumist kui ka üliõpilased.
Töötubades saab valmistada mitmeid erinevaid esemeid, mille aluseks on loomulikult arheoloogiline materjal. Kel rohkem kannatust, võib harjutada nõeltehnikat, valmistada kõlapaela või pronkstraadist lülidest ketti kokku panna. Vähem aega nõuab pronksripatsite ja -sõlgede kaunistamine ning nahast vöökottide tegemine. Üllatuslikult on aga siiani populaarseim olnud hoopiski Skjoldehamni kapuuts, mille on endale lõpuni valmis teinud ka enamus seminaril osalenud noormeestest. Neiud keerutasid aga pronkstraati ja tegid endale ise käekette. Taaskord leidis kinnitust tõsiasi, et vahetegemine meeste- ja naistetöödel on on ajast ja arust. Kahel eelmisel suvel leidus mitmeid hakkajaid tütarlapsi, kes kirve kätte võtsid ja muinasmaja ehitusel usinalt kaasa lõid. Noormehed ei häbene aga nõela kätte võtta, et endale üks muinasajahõnguline, samas tänaseni väga praktiline rõivaese valmis meisterdada. Vähemalt üks noormeestest väitis, et kavatseb omatehtud kapuutsi ka reaalselt kasutusse võtta.

Vaatamata sellele, et vanusevahe on praegustel osalejatel üsna suur, saavad kõik kenasti koos hakkama, suuremad aitavad vahel väiksemaid. Huvi oma kätega midagi valmis teha on aga oluliselt suurem, kui ma ette kujutada oskasin. Tegutsemislusti jätkus ka peale töötubade ametlikku lõppu, päeval alustatud tööd jätkati peale õhtusööki. Üks osalejatest oli kodunt kaasa võtnud terve komplekti helmeid ja muud ehete valmistamiseks vajalikku kraami ja nii valmistati õhtul lisaks  mustsete esemete koopiatele ka mõni tänapäevane ehe.

Lisaks käsitöö tegemisele on meil homme plaanis muinasmaja kerisahju ka väiksemat sorti tuli teha, et kõigile seminaris osalejatele pakkuda veidikene suitsutare "mõnusid".


Kolm päeva on ilm meie tegemist soosinud, päevad on soojad ja päikesepaistelised ning töötoad on toimunud muinasmaja juures. Tänaõhtune paduvihm tegi aga natuke murelikuks ... kas meil ikka õnnetub ka homme vabas õhus toimetada?
Loe lisaks

Eile kolisid elanikud muinasmajast välja

Seda sissekannet pean alustama vabandusega. Kuna kogu tiimi nõrgimaks lüliks osutusin mina ise, siis jäi eilne päev õigeaegselt kajastamata. Tervis oli nii käest, et minu ainukene siht oli voodi. Kolm nädalat pool-õueelu jättis oma jälje. Muinaselanikega on kõik väidetavalt korras. Hilisõhtuste SMS-raportite põhjal ei ole tõved meie viit vaprat murdnud. Kõik olid pestud, kasitud, kammitud ja nautisid tänapäeva tsivilisatsiooni hüvesid.

Välja koliti pühapäeva hommikul. Noorte sõnul oli nende viimane öö olnud rahutu, tõenäoliselt vaevas neid koduigatsus. Nädal peeti aga vaatamata kõigele kenasti vastu. Müts maha! Kurb, et paljud netikommentaatorid ei pidanud seda katsumust üldse kõnevääriliseks. Jah, tõepoolest elasid meie mitte nii kauged esivanemad veel 150 aastat tagasi enam-vähem samades tingimustes. Aga me ei tohi unustada, et nemad ei osanud veel paljudest asjadest, mis meie elu tänapäeval mugavamaks teevad, isegi unistada mitte. Ja karastunumad olid nad kindlasti ka. Igal juhul soovitaks kõigil poripritsijatel kasvõi üks ööpäev sellistes tingimustes elada. Ja siis võime seda teemat edasi arendada. Neile, kel huvi muinaselu vastu, aga seda mitte nii ekstreemsetes tingimustes, võib soojemal ajal kaks päeva veidi leebemalt muinasajas elada, vaadake lähemalt http://ugandi.edicypages.com.
Tänu viiele arheoloogiatudengile, kes Rõuges näidismuinaselu elasid, on vähemalt neil, kes seda oma silmaga vaatamas käisid ja ka suitsusesse taresse sisse ronida julgesid, oluliselt parem ettekujutus muinasaegsetest elamistingimustest.
Kui pühapäeval lõppenud projektiga paar aastat tagasi algust tegin, oskasin enda arust ette kujutada küll, kui ebamugavad need tingimused olid. Eks suitsusest toast ja allpool suitsupiiri kükitamisest on ju loetud kah. Külmast ja suitsust on ka ettekujutus olemas. Aga tänase seisuga saan öelda, et nii jubedana ma seda siiski ette kujutada ei osanud.
Teine osa netikommentaatoritest arvab täpselt teadvat, millised olid elamud 1000 ja 100 aastat tagasi. Paljudel on maarahva elamute ja elamistingimuste osas muinasaeg, keskaeg ja uusaeg omavahel täitsa sassis. Rehielamu on viidud tagasi muinasaega jne. Suitsutare, nagu seesama Rõuge muinasmajagi, on nii suitsusauna kui ka rehielamu ühine esiisa. Paljud asjad olid tõepoolest üsna samasugused nii 1000 kui ka 100 aastat tagasi, aga vahe on olemas ja mitte väike. Kes tahab põhjalikumalt hoonete arenguga tutvuda, võiks eeskätt lugeda Ain Lavi ja Evald Tõnissoni vastavasisulisi kirjutisi. Rõuge projekti põhjal valmib aga magistritöö, mis peale selle kaitsmist on kättesaadav ka internetis aadressil
http://www.arheo.ut.ee/wp/theses/?type=theses&thesis_type=3&searchstr= 
Selleni läheb siiski veel veid aega.
Aga nüüd tagasi eilse juurde. Termomeeter näitas õues 33 miinuskraadi, kui majapidamisvarustust hakati muinasmajast välja tarima. Ega pikka juttu tehtud. Kõik tegustsesid usinalt ja lõunaks olid muinasmajalased turvaliselt koju jõudnud. Selge on see, et kodust paremat paika on raske leida :)
Kui mu enese tervis veidi paraneb, hakkan kohe analüüsima eksperimendis osalenute päevikuid ja annan neist ülevaate ka käesoleval leheküljel. Plaanis on rohkem käsitleda eksperimendi arheoloogilist aspekti, sest tänu eriti külmale nädlalale kippus eksperimendi fookus arheoloogiast veie eemale kalduma. Ka meediakajastuste osa hakkan jõudumööda täiendama.

Loe lisaks

Viimane täispäev muinasmajas

Kui täna Rõugesse jõudsin, uurisin Suurjärve poolt tulijate käest, kas keegi on seal muinasrahvast kohanud. Eile peeti ju plaani kalastamise võistlusele minna. Kuna neid järvel polnud nähtud, seadsin sammud muinasmaja poole. Küll me siis teel kohtume. Ees ootas aga vaikne ja tühi maja. Ukski oli lukku pandud. Tõenäoliselt olid muinasmajalased valinud teise tee ja me läksime üksteisest mööda.


Otsustasin neid siis kodus oodata. Vahepeal sain paarile väiksemale seltskonnale näidata tare seestpoolt ja neile ka üht-teist muinaselust pajatada. Muinaspere jäi neil seekord nägemata. Aga pole hullu, see-eest neil, kellel on õnnestunud elanikke näha ja näpuga katsuda, on maja sisemusega olnud veidi keerulisem tutvuda, sest tavaliselt pannakse tuli ahju enamvähem kohe hommikul – toiduvalmistamiseks on vaja sütt ja eks üle poole ööpäeva kütmata seisnud tare tahab ka uue sooja sisse saada. Aga paljud julgemad on siiski suitsusesse taresse sisse roninud, et muistsed elamistingimused oma silmaga üle vaadata. Ega kaua sees ei olda, aga korraliku muinaskogemuse on neist uudistajatest küll kõik saanud.

 

Kui rõõmsameelne pere Suurjärvelt koju jõudis, selgus, et kalapüügivõistlusest otsustati siiski loobuda, sest õngekonksu otsa polnud neil söödaks panna muud, kui pehmeks keedetud odraterasid, mis tänapäeva kaladele ilmselgelt ei maitse. Aga põgus kohtumine tsivilisatsiooni ja teistsuguste kommetega jättis vist oma jälje. Sain aru, et kojuminekuks ollakse juba valmis. Loomulikult ei kuulnud ma mingit nurinat ja ka viimane plaanijärgne öö veedetakse kenasti muinasmajas. Aga on tunda, et igatsetakse nende, tänapäevale nii omaste mugavuste järele, mis meid igapäevaelus ümbritsevad ja mida meie, kes me pole nädalat muinasmajas veetnud, ei oskagi tõenäoliselt piisavalt hinnata ja eriliseks pidada.

 

Tänane õhtusöögilaud saab neil olema eriti rikkalik. Eile likku pandud oad hautatakse pehmeks, nende juurde saab lõigata omatehtud suitsuliha. Anti mullegi proovida, täitsa hea oli välja tulnud. Lisaks toodi neile järele veel auhind kalapüügivõistluselt. Kuigi muinaspere võistlusel ei osalenud, jõuti tõenäoliselt järeldusele, et auhinda väärt on nende julge pealehakkamine ja nad on sellega välja teeninud ühe korraliku kalase õhtusöögi. Sest just kalaga neid premeeriti.

 

Soovime muinasperele mõnusat viimast õhtut muinasmajas. Homme ootab ees uus ümberkehastumine. Muinasperest saab jälle rühm arheoloogiatudengeid. Ainult ülejäänud üliõpilastest on nad ühe vägeva kogemuse võrra rikkamad.

Loe lisaks

Lõpp hakkab juba paistma

Täna veetsin oma muinaselanikega vaid paar tundi. Meeleolu oli neil hea ja optimistlik. Tundub, et kõik on otsustanud vastu pidada võiduka lõpuni. Vist peab tõesti paika, et neljas päev on kõige raskem. Ilm oli ka parem kui kaks eelmist. Miinuskraadid olid küll märkimisväärsed, aga päike paistis ja põhja poolt tuul enam ei kiusanud. Kohalik elanikkond elab meie muinasperele igati kaasa ja üritab teha kõik endast oleneva, et nende elu oleks kergem. Enamusel, kes rauaaja elu-olu uudistama tuleb, on midagi head külakostiks kaasas.


Eriti soojaks tegi südame noor pereisa, kes lastega asja arutas ning koos jõuti otsusele, et parim kingitus on küttematerjal. Isa Meelis käis juba eile ja tõi kuivi puid. Täna tuldi juba kolmekesi, igaüks oma mõõdu järgi küttepuid kaasas tassides. Isa suure hunnikuga ees, 7-aastane poeg väiksema kogusega järel ja kõige lõpus veel 2-aastane ühe haluga. Loomulikult kutsuti lahked abipakkujad tuppa, et nad saaksid lähemat uurida, milline see muinasaja kodu siis välja näeb. Nad olid ühed vähestest, kel õnnestus seda elamist näha enne, kui kütma hakati.

 

Nii, küttematerjaliga enam probleeme ei tule. Kuna selle kogumine oli üks muinasmajalaste igapäevaülesannetest, siis nüüd saab rohkem aega tegeleda näputööga. Poisid otsustasid aga taas kalale minna. Eelmine kalaretk jäi neil kahjuks tühjaks käiguks. Nende eilne kommentaar selle kohta kõlas nii: “Tundub, et tänapäeva kaladele ei maitse oder.” Kahjuks jäädi ka täna ilma saagita. Mida nad söödaks kasutasid, ma veel ei tea, sest info saagita jäämisest jõudis minuni teisi allikaid pidi. Homme toimub aga Suurjärvel kalapüügivõistlus Rõuge Purakas 2012. Ka “muinas-eestlasi” kutsuti osalema ja täna oli plaan sellest üritusest kindlasti osa võtta. Loodame, et homne kalaõnn on parem :)

 

Millega muinaspere veel oma tänast päeva sisustas, kuulen homme ehk rohkem.
Loe lisaks

Muinaselanikud trotsivad jätkuvalt suitsu ja pakast

Täna hommikul said muinasmaja elanikud lõpuks ometi end hommikul veidi mõnusamalt tunda. Loomulikult olid ka nüüd kohal mõned ajakirjanikud ja pildimasinad, aga sedapuhku veidi hiljem. Loomulikult kasutati olukorda ära. Muinasseltskond otsustas magamisasemest võtta maksimumi. Ilm oli ka täna jäiselt külm. Kui eile kiusas lisaks tugevatele miinuskraadidele kerge põhjatuul, siis täna läks taevas veel ka pilve ja taevast hakkas puistama peent lund. Mitte palju, aga siiski. Ja õhk oli niiskem kui eile. Külm puges vähemalt minu kontidesse umbes 15 minuti jooksul. Ja otse loomulikult ei kisu mingi vägi õue, sellise ilma kätte, kui heinahunniku otsas, nahkade vahel on nii soe ja mõnus.


Lõpuks ronisid siiski kõik noored oma asemelt üles ja hakkasid tasapisi toimetama. Keha nõuab oma! Vaja süüa valmistada ja ahi uuesti kuumaks kütta. Et ka järgmisel hommikul saaks oma magamisasemel mõnuleda. Korjati veidi puid, lõhuti need parajateks juppideks ja siis pugesid kõik läbi väikese ukseava uuesti tuppa. Täna tehti tuli vaid kerisahju, kõik elanikud kogunesid ahju ümber, hoides end hästi madalale, kus õhk suitsuvabam. Kui ports puid söeks põletatud, saab need leeauku tõmmata ja savipoti neile podisema panna.

 

Kui muinasmaja ehitati, siis võis täheldada, et kõige raskem oli neljas päev. Täna tundus mulle, et neljas päev on ka sel korral raskem eelmistest. Kuigi minu muinaselanikud seda ise ei tunnistanud, tundus mulle, et täna olid nad veidi väsinumad kui kolmel esimesel päeval. Aga pole ka millegi üle imestada. Elu sellistes tingimustes kulutab ikka päris parasjagu energiat. Kojuminekust ei tahtnud aga keegi midagi kuulda. Ütlesid, et elavad päev korraga, aga alla anda veel küll ei kavatse. Ilmselgelt on tegemist kange seltskonnaga, sest külma tõttu hakkasid tõrkuma fotokad ja autod. Ja nii oligi muinasaeg sunnitud tänapäevale abikäe ulatama (vt tänase pildiseeria lõppkaadreid).

 

Tasapisi hakkab päevakorda tõusma hügieeniprobleem. Ega keegi nurise, aga nii mitmestki tänapäevainimesele täiesti igapäevasest ja tavalisest hüvest räägitakse juba rohkem – soe vesi pesemiseks, hambahari ja -pasta, tualettpaber ja korsten. Praegu „pestakse” käsi lumega ja täna proovisid tüdrukud hambapesu söega. Kuna ilm on ikka väga külm, siis on lumepesu ülimalt ebameeldiv üritus. Sama on tehtud siinkandis pikki sajandeid ja hakkama saadi, aga olgem ausad, soe vesi on ikka mõnus küll.

 

Täna unistati ka saunast, aga igal juhul mitte suitsusaunast :P Kuna olen ise sellest kütmise suitsust piisavalt palju osa saanud, mõistan neid vägagi hästi. Olen alati olnud andunud suitsusauna austaja, aga kui praegu keegi mainib „mõnusat suitsusauna lõhna”, mida ma enesega kaasas vean, siis mõtlen paratamatult sellele, et veel mitte väga ammu arvasin samuti. Praegu ei tekita see minus aga mingeid meeldivaid emotsioone.

 

Muinasaja inimestele oli selline olukord loomulik. Ja kuna neil polnud aimugi sellest, et soe vesi võiks voolata kuskilt torust, valguse tuppa saamiseks tuleb vaid lülitit vajutada, suits võib korstna kaudu välja minna nii jne jne, siis ei osanud nad loomulikult sellest kõigest ka puudust tunda. Meie taustsüsteem on paraku hoopis teistsugune ja meie suudame muinasaja inimeste elukeskkonda hinnata siiski vaid oma arusaamadest lähtuvalt. Ehk siis, meile tundub selline elu tõeliselt ebamugav, sest meil on, millega võrrelda.

 

Lõpetuseks võin vaid öelda: ka mina kujutasin enda arust ette, kui ebameeldiv võib olla elu suitsutares, aga ma ei osanud hetkekski arvata, kui kole see tegelikult on. Seega, müts maha nii meie esivanemate kui ka minu viie vapra ees. Ilkugu netikommentaatorid kui palju tahes. Las tulevad ja proovivad ise järele. Ja siis las ilguvad edasi ;)

Loe lisaks

Veebruar tõi käreda pakase, elu muinasmajas jätkub

Võrreldes eilsega, oli tänane päev oluliselt külmem. Soojast pesast väljapugenud muinasmaja elanikud kippusid üsna pea majja tagasi. Aga selleks, et ka järgmisel ööl oleks mõnus magada, oli siiski vaja ahju kütma hakata ja öö jooksul tühjaks läinud kõht vajas ka täitmist. Seega oli vaja asjatoimetuste kallale asuda. Alanud oli järjekordne päev Rõuge muinasmajas.


Kui käre pakane välja arvata, siis ei erinenud tänane päev oluliselt eilsest. Põhilisteks tegevusteks ikka küttematerjali kogumine, ahjukütmine, toiduvalmistamine ja näputöö tegemine. Enne ahju küdema panemist, ronis Anti lae alla, et need kohad, kus sammalt hõredamalt, tihedamaks toppida. Kuna prognooside põhjal peaks ilm veelgi külmemaks minema, on soojakao vähendamine ülimalt oluline. Poisid pidasid täna plaani kalale minna. Ju maitses külakostiks toodud suitsulatikas nii hea, et tekkis soov sellele lisa saada. Kuidas nende kalaretk kulges, saame teada juba homme. Kuigi minu kindlus lõi täna jälle vankuma ja kange tahtmine oli neid koju ära saata, siis eksperimendis osalejad ise usuvad jätkuvalt, et kolivad välja alles pühapäeval.

 

Täna käisid muinaseluga tutvumas Rõuge kooli õpilased koos oma õpetajatega. Ahi oli selleks ajaks juba ammu küdema pandud ja tare suitsune. Sellest hoolimata pugesid kõik lapsed ka majja, et omal nahal järele proovida, kui mõnus see elu suitsutares olla võis. Päris paljud tulid majast välja sama kiirelt, kui nad sissegi läksid, kõigil silmad suitsust vesised. Päris suur punt poisse asutas ennast aga allapoole suitsupiiri, lavatsiservale istuma. Ju tundsid nad end seal hästi, sest kui õpetaja poleks neid majast välja kupatanud, oleksid nad vist sinna jäänudki. Aga paraku tuli siiski tagasi koolimajja minna. 4. klassiga koos õpetaja Kaido Kaasiga arutasid peale muinasmajas käimist veel terve tunni muinasaja elu-olu üle. Teistes klassides toimunu kohta mul paraku info puudub.

 

Nädala alguses pidasin plaani, et jätan oma muinaselanikud neljapäeval omapead. Seda selleks, et nad saaksid ilma segamata oma muinaselu elada ja muinasasju ajada. Tänaseks jõudsin aga järeldusele, et pean ikka iga päev oma viis vaprat üle vaatama, et süda rahul oleks. Nii et sean ka homme sammud muinasmaja suunas, ainult veidi hiljem kui eile ja täna. Olgu neil vähemalt ükski rahulik ärkamine, kus neid keegi ei jälgi ja igasuguste küsimustega ei tüüta.

Loe lisaks

Eksperimendis osalejad on optimistlikud

Esimene öö muinasmajas on möödas ja üsna pea algamas uus. Tänane päev oli meie viiele vaprale juba veidi rahulikum, meedia huvi hakkab tasapisi taanduma ja elu Rõuge linnamäe külje all hakkab vaikselt oma rööbastesse liikuma. Kõik eksperimendis osalejad olid täna veel päris kindlad, et peavad ilusasti nädala lõpuni vastu. Aga mina mõtlen: kui vaid seda tossu ja vingu poleks. Täna käisid muinaselu uudistamas Parksepa kooli õpilased.


Kui ma hommikul kell 8 muinasmaja juurde jõudsin, valitses majas haudvaikus. Kas tõesti pole krõbe külm veel elanike kontidesse pugenud ja neid maast lahti ajanud? Käisin mitu ringi ümber maja ja murdsin pead, mida teha. Ühest küljest ei tahtnud nende elukorraldusse sekkuda, teiselt poolt tahtsin oma silmaga veenduda, et kõik on elus ja terved. Lõpuks sai väiksest paanikast tiivustatud uudishimu minust võitu. Poetasin kriiksuvat ust ja kohe kostis toast küsimus: „Kes seal on?” Tarest võis kuulda ka teisi uniseid hääli. Olgu kes-iganes tänatud, kõik on korras! Taandusin kohe, kuid kõik olid nüüd ärganud ja tasapisi hakkasid unised elanikud majast välja pugema.

 

Veidi hiljem sain teada, et külm ei olnudki neid kimbutanud. Õhtul oli majas 25 soojakraadi ja kuigi hommikuks oli sellest järel vaid 10º C, polnud meie muinasperel põhjust nuriseda, sest heinte ja soojade lambanahkade vahele pugenud elanikel oli piisavalt soe, et unest võtta kõik, mis sellest võtta on. Õues valitses samal ajal korralik pakane, –24º C. 

 

Eile õhtul, peale minu lahkumist oli muinasmaja rahvast külastamas käinud sepp Mart Salumaa, kes kaks aastat tagasi meile maja ehitamiseks kirved valmis tegi. Nüüd oli tal kaasas kingitus terveks nädalaks – sepistatud kolmjalg, needitud paja ja lihaküpsetamise restiga. Kuigi Eesti arheoloogilises materjalis sellist kolmjalga teada pole, otsustati kingitus vastu võtta ja nii sai pere täna samaaegselt maja kütta ja päevast toidukorda vaaritada. Õhtune toit valmib aga täpselt nii nagu peab, ahju ees leel ja savipotis.

 

Kella 4 paiku peale lõunat näitas üks toas asunud termomeetritest 35º C ja teine veelgi rohkem. Loodame, et ka homseks hommikuks on majas järel piisavalt sooja, et peale päikesetõusu mõnusalt edasi magada.

 

Veidi peale keskpäeva tuli muinasmajalaste tegemisi uudistama grupp õpilasi Parksepa Keskkoolist. Kõigil oli võimalus ka suitsusesse taresse pugeda ja näha, milline nägi elamine välja umbes 1000 aastat tagasi. Enne Rõugesse sõitmist olid nad õpetaja Ülle Noppeli soovitusel muinasmaja kodulehel projektiga tutvunud, pilte vaadanud ja blogi lugenud. Mitu Parksepa noormeest olid  valmis koos praeguste elanikega majja kolima. Võrumaa rahvale omasel moel, oli neilgi kaasas külakost, suitsulatikas, mis oli mähitud linasesse palakasse. Viimane aga kohe marjaks ära. Sellesse mässiti osa lihatagavarast, mille sai nüüd nööri otsas muistsesse külmkappi (maja välisküljele ja hästi kõrgele) riputada.

 

Tubli kütmise tagajärjel sai tuvastada kõik praod ja praokesed, kuhu suvel piisavalt sammalt polnud saanud. Kõik need kohad olid kaetud paksu härmatisekihiga. Ning üheks olulistest töödest ongi nüüd hõredamad kohad samblaga üle toppida. Nii säästetakse tõenäoliselt nii mõnigi oluline soojakraad. Tegemistest-toimetamistest majas puudust ei tule. Poisid peavad homme-ülehomme plaani järvele minna, et jää alt mõni kala kätte saada.

Loe lisaks

Muinasmajja kolisid esimesed elanikud

30. jaanuari keskpäeval saabusid Rõugesse viis Tartu Ülikooli arheoloogiatudengit, kel plaanis, selle talve vist küll kõige karmim nädal, muinasmajas elada-toimetada. Need viis julget on: Kristiina Paavel, Kristin Otti, Maarja Lainevoog, Anti Lillak ja Robert Rootslane.

Esimene päev algas meedia tugevdatud tähelepanu all. Ajakirjanikud ootasid kannatlikult kinnise ukse taga, kuni seltskond oma igapäevased riided muinasajale omase rõivastuse vastu välja vahetas. Paraku ei ole käesolev projekt piisavalt mahukas, et oleks olnud võimalik spetsiaalselt selle tarbeks valmistada vajaminev kogus elamiseks vajalikku majapidamiskraami ja sobiv riietus, tuli meile appi taaskehastajate selts Idatee Vardjad, kes oli nõus meile oma varustust laenama.

 

Peale korralikku muutumisprotseduuri täideti kaasavõetud korvid ja kasetohust vakad toiduainetega. Raskemad asjad laaditi kelgule, kergemad võeti sülle ja paarisaja meetri pikkune teekond muinasmajja võis alata. Kui tare juurde jõudsime, ootas tulevasi muinaselanikke meeldiv üllatus – abielupaar naabertalust, soe supp külakostiks kaasas. Suur-suur aitäh neile!

 

Kuigi elamistingimused muinasajal olid karmid ja tarvilikku kraami kindlasti vähem kui tänapäeval, pidid meie muinaselanikud päris mitu korda edasi-tagasi käima, et kõik eluks vajalik tulevasse koju jõuaks. Ja muinaselu võiski alata. Vahetult enne päikeseloojangut jäid vaprad noored omapead, et hakata oma uut elu korraldama. Hommikul selgub, kuidas möödus esimene öö, kas maja püsis piisavalt soe, et ennast homseteks toimetusteks välja magada. Homme õhtul jõuab info ka nendeni, kes muinasmajas toimuvat kodulehe kaudu jälgivad.

 

Kuna tänapäeva meedia on tänu internetile operatiivne ja ülikiire, jõudsid projekti tutvustavad artiklid avalikkuse ette juba enne päikese loojumist ja minul on juba olnud võimalus lisaks artiklitele netikommentaatorite sarkastilisi märkusi lugeda. Et mis eksperimendist saab juttu olla, kui tibukestele-kabujalakestele kõik hõbevaagnal ette tassitakse ja toiduained ka kõik poest ostetud. Mingu ikka ise vibuga jahile ja kasvatagu palehigis vilja. Vaat siis on õige eksperiment! Jne jne.

 

Jah, loomulikult oleks asjal oluliselt rohkem jumet, kui mingi väiksem seltskond aasta-paar metsas elaks ja kõik vajaliku oma kätega ehitaks, kasvataks, püüaks, laseks jne. Aga siin peab arvestama nii mitmegi asjaoluga, mis kommenteerijatel juhuslikult kahe silma vahele jäänud. Näiteks on tänapäeval vibujaht keelatud. Ning tegemist on siiski vaid magistritöö raames läbiviidava projektiga, mis hõlmab endas vaid ühte imepisikest lõiku mineviku uurimisest. Ka praegusel kujul läbiviidava eksperimendi abil saame uut ja huvitavat, kogemusel põhinevat infot muinasaja elukeskkonna kohta.

 

Lisaks on kõnealusel eksperimendil ka lisaväärtusi. Kuna projekti viiakse läbi avalikus ruumis, on kõik huvilised oodatud oma silmaga kaema ja kogema. Sel moel on võimalik saada oluliselt parem pilt mineviku elamistingimustest. Me võime suitsuses toas elamisest, külmast savipõrandast ja leel toiduvalmistamisest ükskõik kui palju lugeda, aga kui seda oma silmaga näinud pole, siis päris selget ettekujutust sellest, kuidas meie esivanemad tegelikult elasid, me siiski ei saa.

 

Tänan kõiki, kes on sellele projektile kaasa aidanud. Ja hoian pöialt meie viiele vaprale, et nad ikka ilusasti vastu peaks. Head ööd neile!
Loe lisaks

Naine kütab muinasmaja …

ehk käimas on ettevalmistused elamise eksperimendiks Rõuge muinasmajas. 30. jaanuaril kolib väiksem seltskond entusiastlikke noori nädalaks sisse, et muinasaegne elukeskkond omal nahal järele proovida.

Viiel viimasel päeval on muinasmaja pajadest (suitsu väljalaskeavadest)  suitsu immitsenud. Enne „muinaselanike” sissekolimist peab möödunud suve teisest poolest alates tühjana seisnud maja ja kerisahju veidi ette kütma. Üritan silmakiviks valitud kivi tasapisi harjutada tema uue rolliga. Et vältida selle olulise kivi katkipõlemist, tuleb esialgu ahju kütta hästi ettevaatlikult. Algul madalama leegiga ja lühemat aega, järk-järgult kütmise aega pikendades ja tuld valusamaks ajades.

 

Kuna tänaseni ei ole ahju veel täitsa kuumaks köetud, siis püsib temperatuur toas suhteliselt madalal, aga täna lõunaks oli välis- ja sisetemperatuuride vahe ulatunud 14ºC. Esmaspäeval oli vahe 9ºC. Ja siin peaks silmas pidama veel ka asjaolu, et esmaspäevane välistemperatuur oli –3ºC ja ilm oli suhteliselt tuulevaikne. Täna oli aga õues 6 miinuskraadi, lisaks puhus tuul ja tuiskas üsna korralikult.

 

Eksperimendi käigust püüame anda võimalikult üksikasjaliku ülevaate siinsamas, meie kodulehel. Loodetud veebiülekannet me eksperimendist kahjuks teha ei saa. Põhjus vägagi proosaline, lihtsalt pole piisavalt rahalisi vahendeid. Aga loodame, et need, kes meie tegemistel silma peal hoiavad, lepivad ka vana hea pildimaterjali ja blogiga.

Loe lisaks

Muistne tare ongi valmis ja tänuõhtugi peetud

Selle suve algul lootsime küll salaja, et muinasmaja saab valmis juulikuu jooksul, aga uskuda seda siiski ei julenud. Palgivirn, mis laudadeks kiskumist ootas oli ju üsna aukartustäratav. Ühel hetkel kuu keskpaiku olid aga katuse tarbeks vajalikud lauad kõik olemas. Ja siis tekkis juba kindlam tunne, et maja saabki nüüd valmis. Aga ... mehed hakkasid jälle vägisi otsa saama. Vahepeal tekkis ehitusse isegi peaaegu nädalane vahe. Mitmelgi päeval olime maja juures abikaasaga kahekesi. Suurim soov oli tänuõhtuks siiski vähemalt katus majale peale saada. Magamislavatsitele ja muudele pisitöödele otsustasin mõelda peale seda. Saime 29. juuliks valmis nii katuse, ukse kui ka lavatsid. Tunne oli veidi segane. Kas tõesti valmis? Jah, valmis!

Uut ahju silmakivi olime vähehaaval harjutanud tasase tulega. Vahetult enne tänuõhtut panime ahju korratlikult proovile. 2,5 tundi kütmist, hästi palju suitsu ja nii saidki kõik muinasmaja tänuõhtule tulnud kerge saunakogemuse osaliseks. Tare läks ikka väga soojaks. Aga ärgem unustagem, et praegu on suvi ja ilmad kuumad. Loodame, et see suhteliselt väike kivihunnik suudab ka talvel piisavalt sooja anda.

Peale tänuõhtut võttis muinasmaja vastu esimesed ööbijad. Ja kass NoRa sättis ennast ka juba julgemalt majja. Varem ta hoidus majja sisenemast. Selge märk sellest, et kodukiisuga tegemist pole ja tuppa pole teda ka varem kutsutud. Nüüd võttis ta aga julguse kokku ja ronis ööbijatele kaissu. Hakkasin mingil hetkel isegi veidi muretsema, et harjutame kassikese kodutoidu ja sooja toaga ära ning tema elu peale meie lahkumist läheb keerulisemaks. Aga loodus on siiski vägevam kui inimene. Ühel viimastest Rõuges veedetud päevadest tõime NoRale puhta võiga tehtud kartuliputru hakklihakastmega, millele lisatud veel ohtralt hapukoort. Kass nuusuutas külakosti ja läks hoopis hiirejahile. Umbes 10-15 minuti pärast oli ta saagiga tagasi ja näitas meile, milline on parim roog ja et tema pärast pabistada vaja pole. NoRa saab hakkama :)

Kuidas meie tänuõhtu korraldamisega hakkama saime, ma ise küll hinnata ei mõista. Seda, kas õhtu asja ette läks, saavad öelda teised. Loodan väga-väga, et kõik, kes kohale tulid, veetsid mõnusa õhtu. Tänan siinkohal veelkord kõiki, kes maja ehitusel kaasa lõid või muul moel projekti toetasid, tänan ka kõiki neid, kes maja uudistamas käisid ja kohalikku rahvast, kes meid muinasmajaga oma õuele lubasid.

Nüüd võikski nagu asjale vaikselt punkti panema hakata, aga tasapisi on hakanud idanema idee tervest muinastalust. Kui kõik kulgeb soodsalt, siis peaks tulevikus elumaja kõrvale kerkima ka abihooned ja sepikoda. Seda aga väga kindlalt veel lubada ei saa. Raudkindel on see, et 2012 aasta veebruaris kolivad esimesed julged nädalaks muinasmajja sisse. Siis saame teada, kui hea maja me ehitasime ja kuidas muinasaja inimesed elasid.

Loe lisaks

Muinasmaja ehitus liigub lõpusirgel

Muinasmaja ehitusplatsil on juba õige vaikseks jäänud. Kirvelööke kostis juba nädalavahetusel üha vähem ja vähem ning mehi polnud maja ümber toimetamas enam kuigi palju. Sel korral ei ole see vaikus aga tingitud meestepõuast, mis eelmise aasta augustist alates hakkas maja valmimist ohustama. Sedapuhku on asi on hoopis selles, et tööd polegi enam väga palju järele jäänud.

Peale mõnepäevast pausi tehti algust magamislavatsite tegemisega. Terve maja viimane palk löödi pooleks 24. juulil. Kuus lõhandikku tahuti sirgemaks ja neist tehti maja tagumisse seina sellist mõõtu magamiuslavats, kuhu mahub ühte ritta magama vähemalt seitse või isegi kaheksa inimest. Üks maja uudistama tulnud mees oli aga kindel, et sinna mahub koguni kaksteist magajat. Eks see selgub õige pea, kui palju neid tegelikult sinna mahub. Juba sel reedel võivad julhemad ja hakkajamad muinasmaja kergelt suitsulõhnases toas öö mööda saata. Lisaks suurele lavatsile on katuselaudadest järele jäänud materjalist valmis tehtud ka väiksem, mis hetkel talade peale ära pandi, et vaba põrandapinda veidi rohkem oleks.  Aga kui majas elanikke enam, saab ka selle alla tuua.

Koldesse tehakse iga päev mitu korda vaikset tuld, et uus silmakivi temperatuurimuutustega harjuks ja talvel ennast kütmise peale lõhki ei ehmataks. Täna õhtul maja vaatama tulnud pere jõudis kohale just siis, kui hakkasime tänast viimast tuld tegema. Pere kaks väiksemat istusid koos Kopaga kivihunnikut meenutava ahju suu ees ja kuulasid huviga, kuidas muinasajal elati ja maju ehitati. See, et ahjukivide vahelt tõusev suits simad vett jooksma pani, neid ei heidutanud.

Täna pealelõunast olemegi Kopaga maja juures peaaegu kahekesi. Peaaegu seepärast, et lisaks kahele inimhingele on ka kass NoRa, kes käib muinasmaja ümber juba vägagi enesekindla ja tähtsa majaomaniku näoga. Kui algul tuli ta sageli terveks päevaks ja kontrollis hoolega, kuidas maja valmib, siis nüüd tuleb ta iga päev mitmel korral kohale, veedab meiega veid aega ja läheb jälle oma igapäevaseid kassitoimetusi toimetama. Ju ta julgeb meid nüüd omapead jätta, sest maja näeb juba päris maja moodi välja ja lootus endale mugav kodu saada on üsna tõenäoline. Anname endast parima, et kassikese lootusi mitte petta. Mina vehin rehaga ümber maja, et aja jooksul kogunenud ehitusprahist jagu saada. Kopal on aga nüüd, kui kõik suuremad tõstmise-tassimise tööd tehtud, jälle aega ukse kallal nokitseda. Reedeks peab seegi valmis olema.

Loe lisaks

16. juulil algas muinasmaja katuse montaaž

Juba 2010. aasta sügisel alanud katuselaudade kiskumise ja õigeks tahumise raske töö sai lõpuks ometi otsa. 15. juulil oli valmis katusejagu laudu ja enamus neist omavahel ka kenasti kokku sobitatud. 16. juuli hommikul võiski alata katuse lõplik paigaldamine.

Katusekonstruktsiooni eripärast tingituna oli tööd vaja alustada põhjapoolsest katuseviilust. Lõunaviilu plangud on umbes 0,5 m põhjapoolsetest pikemad ja ulatuvad üle katuseharja (vt pilti). See on vajalik selleks, et katuseharja vahelt vesi toasolijatele kaela ei sajaks. Juba põhjapoolsele katuseviilule tõstetud pealmine lauakiht oli nüüd vaja uuesti alla võtta, sest alumise kihi planguvahed oli vaja korralikult sammalt täis toppida ning kahe lauakihi vahele kasetoht panna, et maja soojem püsiks ja katus vett läbi ei laseks. Sambla toppimine laudade vahele võttis ühel katuseviilul aega veidi üle poole tööpäeva. Siis hakkasime kasetohtu ja pinnalaudasid paika sättima. Kuna kõik katuselauad olid eelnevalt korralikult kokku sobitatud, tundus esimese hooga, et saame katuse paika kahe päevaga. Vaid paari meest oleks veel appi vaja, kes aitaks need paksud plangud ka maja lõunapoolel katusele upitada. Kõik muu tundus olevat imelihtne. Õhtul saabuski kaks lisameest, kelle abiga plankusid katusele tõsta. Kasetohu paigaldamine osutus aga veidi keerulisemaks, kui algul arvatud. Kuigi kasetoht oli kahe suure plaadi vahele pressitud ja koormarihmaga korralikult kinni tõmmatud, oli osa sellest siiski servadest krussis. Nüüd kulus päris palju aega selle peale, et need lokkis servad maha lõikuda. Lisakätepaarid andisd aga siiski lootust, et saame oma ülesandega hakkama. Ja lõunaviilu laudade katuseletõstmise probleem lahenes ka. 17. juulil enne lõunasööki oli põhjapoolne katuseviil valmis. Ja siis selgus, et ka osa kasetohust on oluliselt paremas seisus. Seega muutus taas reaalseks võimalus, et katuse montaažiga saab hakkama kahe päevaga. Aga ... võrreldes koguhulgaga, jäi puudu imevähe kasetohtu. Ühele katuseviilule, mille pindala on 24,5 m2, mahtus üksteise kõrvale 20 laia planku. Ja puudu on kasetohtu vaid kahe laua jagu. Hakkame otsima, kust saaks selle puuduva kasetohu.

Muudest töödest on pooleli veel ukse tegemine ja ettepanemine ning ahi on samuti vaja uuesti üles laduda. Siis peab valmistama veel paar lihtsat lavatsit, millele magama heita saaks ja muinasmaja ongi täiesti valmis.

 

Vähem kui nädalaks tuleb nüüd töösse paus. Esmaspäevaks jääb ehitusele kaks meest, teisipäevast alates jääb muinasmaja valvama vaid kiisu, kelle me noorema rauaaja järgi NoRa'ks ristisime. Uuesti alustame nädala lõpus ja loodetavasti on 29. juuliks suuremad tööd tehtud ning saame majaümbruse laastudest puhtaks riisuda, et saaksime külalisi viisakalt vastu võtta. 

Loe lisaks

Muinasmaja tänuõhtu 29. juulil

2010. aasta suvel Rõuge linnamäe naabruses alustatud eksperimentaalarheoloogiline projekt liigub tasapisi lõpusirgel. Töö ei ole paraku olnud kergete killast. Maja ehitamises on kokku osalenud umbes poolsada vabatahtlikku. Mõnel neist on olnud võimalus sellesse projekti panustada vaid päeva-paari jagu oma kallist aega, mõnel üksikul koguni paar-kolm nädalat. Projekti õnnestumisele on kaasa aidatud muulgi moel, nii hea nõu kui praktiliste vahenditega. Iga muinasmajja panustatud tund ja tegu on väga kõrge väärtusega. Seepärast otsustati korraldada muinasmaja valmimist tähistav üritus, et avaldada tänu kõigile neile, kes ühel või teisel viisil maja valmimisele kaasa on aidanud.

 

Muinasmaja tänuõhtu toimub Rõuge Ööbikuoru laululaval 29. juulil 2011. Õhtu algab kell 19.00 ringkäiguga muinasmaja juurde, kus tutvustatakse projekti ja selle tagamaid ning antakse ülevaade kahe suve jooksul tehtud tööst. Põgusalt räägitakse ka muinasajast ning tollasest ühiskonnast ja elamistingimustest. Tänuõhtu jätkub kell 20.00 MTÜ Kanepi Lauluselts näiteringi võrukeelse suvelavastusega „Varetepalu”. Õhtu viimases osas saavad kõik kohaletulnud simmanil jalga keerutada rahvapilliansambli Sirgutii muusika saatel. Oodata on ka üllatusesinejat.

 

Üritusele on palutud kõik, kes muinasmaja ehitamises osalenud. Samuti on väga oodatud ka kõik muinasmaja ja -aja huvilised ning külalised lähemalt ja kaugemalt.

 

Ürituse pääse on 2 eurot, maja ehitust toetanutele on sissepääs tasuta. Võimalusel palume üritusele tulla teemakohaselt rahvuslikus stiilis riietuses.

 

Kohtumiseni Rõuges!

Loe lisaks

Muinasmaja katuse ootel

Kui 3. juulil Rõuge poole sõitsime, ei julenud ma isegi loota, et muinasmaja lõpuks ikka valmis ka saab. Eelmine aasta on mu väga ettevaatlikuks muutnud. Nüüd hakkab aga tasapisi tekkima lootus, et see juhtub siiski. Katuselaudade virn kasvab. Ja kui maja katuse alla saab, siis võib juba kergemalt hingata. Ülejäänud töödega on võimalik hakkama saada ka siis, kui kõik vabatahtlik tööjõud täiesti otsa lõppeb. Loodan, et seda siiski ei juhtu, sest kahekesi tehes võtab see kõik oluliselt rohkem aega. Meie eesmärk on aga maja võimalikult ruttu täitsa valmis saada. Pilte majaehitusest saab viimasel ajal üha vähem, sest tööd, mida tehakse, on ikka samad ja nii läheb vaatajal veidi igavaks. Kui katust laduma hakatakse, siis läheb elu jälle veidi põnevamaks.

Alates laupäevast on meie meeskond olnud 5-6 liikmeline. Kandvat-tassivat-löövat tööjõudu oli kuni eilse pealelõunani vaid kolm hinge. Hiljutised kuumarekordid ja lagipähe paistev päike nõudsid samuti oma, aga eelmisel nädalal kistud lauad said siiski tahutud. Põhjapoolse katuseviilu alumine lauakiht sai paika. Lõunapoolse viilu jaoks on aga vaja veel päris mitu palki laudadeks kiskuda. Eilne hommik tervitas meid paraku korraliku vihmaga ja kartsime, et nüüd jääb töö päris katki. Poisid läksid siiski mäele, et majale vihmakaitseks kile peale tõmmata, sest osa katusest on ju veel katmata ja suurema vihmavalingu puhul oleks majasse väiksemat sorti libeda savipõhjaga bassein tekkinud. Vihma eest oli vaja kaitsta ka tüdrukute eelmise nädala tööd – savitihendeid palgivahedes. Lõppkokkuvõtteks kujunes päev siiski hästi töiseks. Ilmataat oli meie vastu armuline, ilm läks kuivaks ja võrreldes eelmiste päevadega oli ka tunduvalt jahedam. Nii juhtuski, et töö suisa lendas meie meeste käe all. Sündis isegi omamoodi rekord. Ühe päevaga aeti kolme ja poole mehega laudadeks tervelt kolm palki ja natuke pealekauba. Kolm ja pool meest ei tähenda siinkohal sugugi mitte seda, et üks kolmest mehest oleks teistest 1,5 korda kõvem olnud või oleks kolmele lisaks olnud mees, kes teistest poole väiksem. Asi on tegelikult oluliselt lihtsam :) peale lõunat liitus meiega Mikk, kes kohe kirve haaras ja asus juba eelmisest aastast tuttava töö kallale. Seega, kolm meest tegid tööd terve päeva ja üks mees pool päeva. Kokku saabki kolm ja pool :D

Eile käis maja uudistamas ka üks mees, kes ei tahtnud sugugi uskuda, et tänapäeval leidub veel inimesi, kes sellisesse majja kasvõi lühikesekski ajaks on nõus elama asuma. Millegipärast arvas ta, et tema üle visatakse lihtsalt nalja. Esialgu ei suutnud ta uskuda sedagi, et mitme meetri pikkusest ja mitme mehe jämedusest palgist saab laudu ilma saagi kasutamata. Kohe oli tal aga võimalus oma silmaga näha ja veenduda, et laudade kiskumine on täiesti võimalik. Juhus mängis siinkohal ka väikese vingerpussi. Kui meie mehed hakkasid demonstreerima, kuidas see töö käib, oli just välja valitud ilus, oksavaba ja mitte keerdu kasvanud männipalk, mis läks lõhki isegi natuke liiga lihtsalt ja kiiresti, vähem kui 10 minutiga. Loodame, et tal ei jäänud nüüd muljet, et see töö ongi lihtsamast lihtsam. Meie kogemus näitab ju seda, et mõne palgi pooleks ajamine võtab suisa pool päeva.

Tõenäoliselt jääbki saladuseks, kuidas eilne päev kokkuvõttes nii produktiivne oli. Vahemärkusena peab mainima, et eile jäid naised koju ja tegelesid kirja- ning kodutöödega. Nii tükkiski vägisi pähe mõte, et naised peavadki ennast tööplatsilt eemale hoidma hakkama, et siis on meeste töötulemused edukamad.

Eile hakkas süvenema usk, et muinasmaja võibki tänavuse juulikuu sees valmis saada. Hoiame kõik pöidlaid, et see nii ka läheks.

Loe lisaks

Esimese töönädala teisest poolest

Selle aasta esimene töönädala võib suhteliselt edukaks lugeda. Nädala lõpus hakkas aga päike meie tööd täisvõimsusel saboteerima. Tuulile, Anule ja Piksele on Rõuges toimetamine nii südamelähedaseks saanud, et kirjutasid oodi ja luuletuse muinasmajale.

Kuum ilm ja lõõskav päike ei ole ilmselgelt lageda taeva all füüsilist tööd tegeva inimese sõber. Aga alla andnud me veel ei ole. Trotsime ilma ja tegutseme edasi.

Kõige tähtsamaks ja kiiremaks tööks on hetkel jätkuvalt katusematerjali tegemine ja paigaldamine. Siin tuleb ära kasutada iga hetk, kui rahvast veidikenegi rohkem kohal, sest ühe-kahe mehega neid pakse plankusid katusele ei saa. See tähendab omakorda, et töötame ilma puhkepäevadeta. Väiksemad tööd nagu ukse lõpetamine ja lavatsite tegemine võib jääda ka selleks ajaks, kui meeskond täitsa kokku kuivab.

Väike tagasilöök oli meie tegemistes ka. Olime selleks valmis, et kollet katva kiviplaadi (kolde võlvi) leidmisel tekib probleeme ja iga pealtnäha sobilik kivi ei pea temperatuurimuutustele vastu. Vaatamata valmisolekule oli siiski veidi kurb, kui oma kiviplaadist ilma jäime. Juba esimese tuleproovi ajal tekkis kivisse paar pragu ja järgmise päeva hommikul peale 45 min laastutuld purunes kivi mitmeks tükiks ning hoole ja armastusega laotud ahi kukkus kokku. Nüüd otsime kõikjalt uut. Vastasel juhul jäävad meie elanikud külma kätte. Seega ... kõik, kes juhtuvad kuskil nägema suurt   (-> 1 m2 läbimõõduga) lapikut kivi, helistage 5548781 või jätke teade siiasamasse.

Tuulit, Anu ja Pikset, kes ka eelmisel aastal muinasmaja ehitusel usinalt kaasa lõid, tabas tänavu Rõuges luulepisik. Ood muinasmajale (autorid Tuuli ja Anu) sai nii pikk, ei hakka seda täispikkuses siia ümber trükkima, aga osa sellest siiski:

 

/.../ Elas metsas Pifi-Viire,

Majakene kerkis kiirelt.

Kutsus kokku noori vanu,

karvaseid ja sulelisi. /.../

 

/.../ Palgi otsas koerakael,

Kirves oli täitsa pael.

Peitel päris imeasi,

liiva tõi meil Kopa masin /.../

 

Ja osa Pikse luuletusest ka:

 

Ma armastasin Muinasmaja,

kui juulikuu päike kõrvetas nahka.

Hoidsin kinni kirvest

kui viimsest suve irvest.

Kui süttis esimene tuli

                                    (ahjus)

Ei kustunud see enam iial meie

                                    (hinges) /.../

Loe lisaks

Ahjukivid said esimesed tuleristsed

6. juulil oli kokku tassitud juba üsna korralik kogus kive, millest laotakse kerisahi minasmajja. Kristiina ja Robert ladusid katseks neist kividest ka ühe prooviahju väljapoole maja. Õhtul, enne lahkumist süüdati kivihunnikut meenutavas küttekoldes ka väike proovituli. Üldtuntud tõde on see, et laastutuli kaua ei kesta ja erilist sooja ei anna, aga ahjupealne suur kiviplaat ja tulele lähemal olnud väiksemad küljekivid läksid eile ka sellest vähesest päris tuntavalt soojaks. Saime täiesti  käegakatsutava tulemuse :) Muus osas kulgeb töö esialgu üsna ladusalt. Palkidest saavad kisklauad ja üha rohkem on palgivahesid, mis saviga tihendatud. Kõike aga ära teha ei tohi, sest homme tuleb Rõugesse Marju, kes tahab ka mõned muinasmaja tööd oma käega ära proovida. See tähendab, et Tuuli ja Anu peavadend veidi tagasi hoidma, et talle ka midagi teha jääks.

Loe lisaks

Esimene tõsine tööpäev selja taga

Täna oli muinasmaja ehitusel erinevate ülesannete kallal ametis juba kaheksa usinat kätepaari. Või jah, kui päris aus olla, siis vahepeal leidus tööd ka kahele jalapaarile. Maja juba alates sügisest uudistamas käinud kiisule tuleb aga tõenäoliselt nimekonkurss välja kuulutada.

Möödunud suve algul, kui majaehitusega alustasime, oli töö suhteliselt ühekülgne - varade ja koerakaelte raiumine  ning puude koorimine. Täna jagunes meeskond aga suisa kolmeks, igal oma kindel ja jõukohane töölõik. Kaks meest, Anti ja Marko, rassisid endast oluliselt jämedamate palkide kallal. Töö sujus suurepäraselt ja katusematerjali varu täienes päris mitme korraliku laua võrra. Kirvetööd leidus veel kolmandalegi noormehele, kes valmiskistud lauad õigemaks tahus. See töö sarnaes veidi vara raiumisega, seega sai tänavu juba 16 aastane pesamuna Raivo toetuda möödunud aasta kogemustele ja töö sujus kenasti.

Kuna eelmisel aastal tekkis probleem oskaja ahjumeistriga ja majaehitus nii kui nii pooleli jäi, otsustas Kristiina talvel end kerisahjude ehituse ja materjalivaliku küsimustes põhjalikumalt kurssi viia, et ahi ise valmis teha. Täna toodigi tema juhendamisel kohale hunnik erinevas mõõdus kive, millest  majja soojaallikas valmis ehitatakse. Selle tööga tehakse algust juba homme. Kuidas me sellega hakkama saame, selgub lähipäevil. Usun, et saame, sest aasta aega tagasi ei olnud keegi maja ehitama tulnud inimestest selle tööga kokku puutunud, aga maja seinad on püsti ja katusekonstruktsioon pidas suurepäraselt vastu ka möödunud talve lumekoormale.

Meie Ingridiga sõtkusime savimassi ja tihendasime saadud seguga palgivahesid, et tuul sealt sisse ei puhuks. Ega töötingimuste üle pole keegi nurinat tõstnud, aga tuleb tunnistada, et võrreldes sügisese põrandasavi sõtkumisega oli tänane savis müttamine siiski oluliselt mõnusam, sest ilm on soe ja saime paljajalu savi sees ringi trampida ning seda varvaste vahelt läbi lasta. Ingridil tuli suisa tantsuisu peale :) Homme liitub savisõtkumis ja -tihendi naiskonnaga Tuuli. Nii võib juhtuda, et ülehomme õhtuks on seegi töö tehtud. Ainult otsaviilude tihendamisega võib veidi probleeme tekkida, sest vähemalt kahte meist  vaevab liiga suur kõrgusekartus.

Tiit jätkas eelmise aasta kursil. Tema pidas nagu ikka mitut ametit korraga - aitas ja juhendas kus vaja ning lisaks võttis ta enda kanda ka transpordiosakonna juhi rolli.

Juba mitmendat korda tähelepanu keskmesse sattunud kiisu otsutas täna juba terve päeva muinasmaja juures mööda saata, käis isegi toas ringi vaatamas. Mis teda meie maja juures võlub, ei tea. Koduta ta kindlasti olla ei saa, sest loomake on puhas ja terve. Aga tundub, et muinasmajas on midagi sellist, mis teda sinna meelitab. Ja see miski peab olema hea :)

Loe lisaks

4. juulil 2011 taaskäivitus Rõuge muinasmaja rekonstrueerimine

Selle suve esimesel tööpäeval oli muinamaja ehitusel kaks uut ja usinat abilist - Ingrid Ulst ja Marko Puurmann. Alustasime hooaega neljakesi, seepärast me esimesel päeval midagi megasuurt ette ei võtnud. Tegelesime väiksemate töödega ja tegime ettevalmistusi teisipäevaks kui meeskond juba poole suurem.

Keskpäeval oli platsis ka sama kiisu, kes juba eelmisel sügisel muinasmaja kaemas käis. Tundub, et ta peab tõepoolest plaani majja sisse kolida, kui see lõpuks valmis saab. Selleks, et kiisu endale ikka hea ja sooja kodu saaks, on vaja katus lõpetada, ahi valmis laduda ning uks ja mõned magamislavatsid meisterdada. Ees ootab tegus suvi :)

 

Loe lisaks

Talv tulekul

Eelmisel laupäeval, kui Tiiduga kahekesi Rõuge suunas sõitsime, sai vastu võetud valus otsus - muinasmaja tuleb konserveerida ning jätta kevadet ja uut tööjõudu ootama. Minu kangekaelne usk, et muinasmaja saab enne lume tulekut katuse alla, on nüüdseks otsa saanud. Praegu ei ole kahjuks enam kedagi võtta, kes leiaks vaba nädalavahetuse, mis Rõuges palke lõhki ajades mööda saata. Seitsme Rõuges veedetud sügisese nädalavahetuse hulgas on seni olnud vaid kaks, kus kohal oli arvestatav kogus töökäsi. Loodusoludest tingituna jäid tööpäevad üha lühemaks ja kasulik tööaeg terve nädalavahetuse vältel kahanes samuti silmnähtavalt.

Viimasest nädalavahetusest suurt hulka tööd ette näidata pole. Tiit tegeles juba varem alustatud ukseplankude ettevalmistamisega. Kuna ukseplankude pikkus on oluliselt väiksem kui katuselaudade oma, siis sai neid edukalt täitsa üksi palgijupi küljest kiskuda. Plangud tulid minu arust peaaegu veatud. Samas on neid vaja suurema hoolega viimistleda kui katuselaudu. Lauad tuleb veel puidust naelade abil põõnade külge kinnitada. Selleks, et ukseplankude vahele ei jääks pragu, kust tuul sisse puhub ja külma tuppa toob,  tuleb need omavahel  liita kolmnurgakujulise servseotisega.

Mina ise jätkasin eelmisel nädalavahetusel alustatud põrandasavi sõtkumisega. Tüdrukud olid ära teinud suure ja olulise töö - jaotasid põranda erinevad koostisosad majapõhjale ja sõtkusid massi ühtlasemaks. Nädala jooksul imendus lisatud vesi ja taevast juurde sadanud vihm ka kõige kuivematesse savitükkidesse. Nüüd oli kogu põrandamaterjal veelkord vaja ümber keerata, lisada vett nii palju, et segu muutuks sitkeks, ühtlaseks massiks ja see tasaseks ajada. Suutsin läbi sõtkuda peaaegu kaks kolmandikku põrandapinnast. Kui kogu mass nüüd veidi taheneb, saab selle ka korralikult siledaks tampida.

Saabuv nädalavahetus jääb sedapuhku viimaseks suurema töö tegemise nädalavahetuseks. Kõik olemasolevad katuselauad pannakse paika ja maja katus kaetakse kilega. Muinasmaja ise jääb uusi  ja ka vanu töökäsi ootama. Ega tegelikult palju teha pole jäänud. Ehk vaid nädala jagu tööd umbes kuuele mehele. Nädalavahetustele hajutatud töö ei anna kahjuks piisavalt efektiivset tulemust, seega oleks hea, kui leiduks see vajalik hulk mehi, kel oleks võimalik ka nädala sees maja ehituses osaleda.

Tahan siinkohal tänada kõiki, kes rohkem või vähem aega maja ehitamisse paigutanud ning rohkem või vähem meeldivaid töid teinud. Vaid tänu teile oleme jõudnud nii kaugele ja paljud huvilised on saanud näha, kuidas ehitati maja rauaajal. Kui maja päris valmis saab, on kõigil soovijatel võimalus tajuda ja kogeda muinasaja elukeskkonda selle reaalses eheduses.

Loe lisaks

Natuke laudu ja natuke põrandat

Üle-eelmine nädalavahetus kujunes töötundide ja tööjõu hulga poolest suhteliselt tagasihoidlikuks, olime Rõuges vaid pühapäeval. Füüsilist jõudu rakendati seekord vähem kui tavaliselt. Lõpptulemus senisest kesisem aga küll ei olnud, sest lisaks ihurammule kasutati senisest intensiivsemalt pead.

Eelmisel nädalavahetusel  kostis muinasmaja juurest aga taas heledamaid hääli. Lisaks meestele olid kohale tulnud arheoloogiat tudeerivad tudenguineiud, kes sõtklusid põranda tarbeks savi. Tuju oli kõigil suurepärane. Et töö lõbusamalt kulgeks, mängiti mõistatamise mängu ja lauldi. Lõpuks mõeldi teadatuntud lauluviisile koguni käesoleva (sedapuhku tegelikult küll jalgades oleva)  tööga sobivad uued sõnad.  Mehed jätkasid tavapäraselt palkide lõhki ajamist. 

Oma panuse muinasmaja ehitusse on nüüdseks andnud ka arheoloogid Valter Lang ja Ain Mäesalu. Pühapäeval, 10. oktoobril, tulid nemadki kaema, kuidas ehitus siiani kulgenud on ja panid kohe ka käed külge. Aega palgi lõhkiajamiseks kulus nei enamvähem sama palju kui teistelgi, aga töö meetodid olid senisest veidi erinevad - mõeldi rohkem. See ei tähenda, et siiani oleks ainult toorest jõudu kasutatud ja ajutöö kõrvale jäetud, aga seekord võeti asja veelgi rahulikumalt. Enne kiilu pihta löömist mõeldi ikka väga hoolega läbi kuidas ja kuhu täpselt kiil palgilõhesse sobitada ja millise nurga all peaks lööma, et palk läheks lõhki just sealt, kust ta lõhki minema peab. Tulemuseks oli see, et energiat asjatult ei kulutatud, uusi või unarusse jäänud lihaseid oma kehas ei avastanud kumbki ja katus sai poole päevaga umbes meetri jagu katet juurde.

Eelmisel nädalavahetusel asusime lõpuks ka selle töö kallale, mida olnuks väga mõnus teha palavatel suvepäevadel. Põrandakatte tarbeks kohaletoodud komponendid - savi, sõnnik, hundinuia ebemed ja liiv oli vaja sõtkuda ühtlaseks massiks. Kuna suve lõpp kulges pidevas meestepõuas, siis lükkus see töö sügisesse, mil paljajalu enam savi sisse ei roni. Et jalatallad ikka tunneks, mis nende alla jääb, ei saanud seda tööd teha kummikutes. Seega panid meie piigad villaste sokkide peale suured mustad prügikotid, mille ümber mässiti veel nn McGyver'i teipi. Selliste suurepäraste jalavarjudega ronisid tüdrukud majja savi sõtkuma. Alguses oli plaanis savisegu sisse minev vesi kuumaks ajada. Selleks tegime majja väikese lõkke ja riputasime poti veega selle kohale. Kuna sellele osale katusest, mis veel laudkatteta oli, sai peale tõmmatud kile, ei olnud suitsul eriti palju neid kohti, kust välja pääseda. Füüsilist tööd aga sellistes tingimustes siiski teha ei õnnestunud ja lõpuks otsustasime soojast veest loobuda. Aga palkidel on nüüd kerge suitsulõhn juures. Väikestes kogustes on see ju päris meeldiv.  Saime kinnitust teadmisele, et kütmise ajal peab hoidma "madalat profiili", ehk siis pead suitsupiirist kõrgemale tõsta ei tohi. Kui seda teha, on tuba maast laeni suitsu täis ja selles olemine muutub üpriski ebamugavaks. Aga see on juba tulevaste aegade teema.

Mehed jätkasid katuselaudade kiskumist ja midagi uut selle kohta eriti rääkida polegi. Väike uuendus siiski tehti. Kistava laua paksus märgiti pingule tõmmatud nööri abil palgile. Sel moel, mööda sirget joont liikudes, oli lauakiskumine veidi kergem.

Valmiskistud laudade inventuur andis tulemuseks 12 jooksvat meetrit laudu katuse alumise kihi jaoks. Lisaks on olemas ka paras kogus pinnalaudasid. Ühe katuseviilu pukkus on umbes 7,5 m. See tähendab, et vaatamata sellele, et tööjõuga just priisata pole, on asi sammukese haaval edenenud. Lootust, et maja selle sügise sees katuse alla saab, ei ole ma veel maha matnud.

Loe lisaks

Esimesed katuselauad paigas.

Oktoobri esimene nädalavahetus möödus taas mõõdukama arvu inimestega. Laupäeval oli Rõuges viis, pühapäeval vaid neli inimest. Ega sellise meeskonnaga just mägesid paigast ei liiguta, aga maja ehitus edenes sellegipoolest. Esimesed lauad on katusel (vt pilti) ja kohale toodi ka hunnik savi põranda tarbeks (vt pilti). 

Möödunud nädalavahetuse lõpus  hakkas meie muinasmaja vähemalt idaseina poolt vaadates juba päris maja moodi välja nägema (vt pilti). Kõigepealt pandi paika servalauad (räästapuud), mis toetuvad sarika konksudele (kookudele) (vt pilti). Nendele hakkavad omakorda toetuma katuselauad (vt pilti 1 ja pilti 2). Selleks, et vihm katuseharja vahelt sisse sadama ei hakkaks, peab üks katuseviil teisest veidi üle ulatuma. Sellise konstruktsiooni puhul tuleb arvestada ka tuulesuundadega. Et tugevam tuul katust maja pealt maha rebima ei hakkaks, peab kõrgem katuseviil olema sellel majaküljel, kust tõenäoliselt on karta suuremat tuult. Rõuges puhuvad väidetavalt rohkem idatuuled. Muinasmaja paikneb Rõuge muistse asulakoha perifeerias, väikeses sopis neemiku serval. Maja põhjakülg jääb seega vastu puudesalu, lõunasein aga lageda maa  poole. Antud juhul võibki tõenäolisemaks pidada, et idatuul siin veidi pöörab ja kõrgem katuseviil peaks jääma maja lõunaküljele. Nii ka tehtud sai. Maja põhjaküljel on katust juba üheksa laua jagu. See on umbes 1/3 tervest katuseviilust. Lõunaküljel on esialgu küll vaid kaks katuselauda, aga kui maja ida poolt vaadata, saab juba üsna selge ettekujutuse, milline see maja siis välja nägema hakkab, kui ta päris valmis on.

Ka põranda tarbeks vajaminev savi sai viimasel nädalavahetusel majja tassitud. Et see savitampijate ootel ära ei kuivaks, kaeti see kilega. Ei ole just eriti muinasaegne võte, aga paraku peame lähtuma sellest, et saame ehitamas käia vaid nädalavahetustel. Muinasaja inimene ehitas tõenäoliselt maja siiski ühe jutiga valmis ja mingeid muid suuri tegemisi selleks ajaks ette ei võetud. Seega peame tegema mõningaid järeleandmisi, mis aga maja ehitamise autentsuse seisukohalt tegelikult olulisi muutusi sisse ei too. Eks neid järeleandmisi on tehtud ju ka mõnes muus osas. Puud langetati siiski mootorsaega ja materjal on ka kohale toodud raudruunade, mitte härgade või hobustega. Ka kõige tõsimeelsemad taaskehastajad, panid töökindad kätte, et sellise tööga mitteharjunud käed suudaksid veel ka järgmisel päeval kirvest hoida ja tööd teha. Samuti käivad ehitajad ennast sooja dushi all pesemas ja toitu valmistame elektripliidil. Üks järeleandmine tuleb veel teha. Ideaalis peaks põrandat valmistama hakama alles siis, kui vähemalt üks kiht katuselaudadest ja hüdroisolatsiooniks kasutatav kuusekoor paigas on. Vastasel juhul sulataks vihm meie savipõranda pealmised kihid vedelaks ja kuna savi vett just väga kiiresti läbi ei lase, siis oleks meie muinasmajas peagi lögase põhjaga pisike tiik.  Meeskond on viimasel ajal pigem väike ja töö just väga kiirelt ei edene, seega otsustasin selle osa katusest, mis veel kisklaudadest katteta, kilega kinni katta ja nii saaks põranda tegemisega juba järgmisel nädalavahetusel algust teha.

Meestenappus on muinasmaja ehitusel kummitanud juba augusti teisest nädalast alates ja arvestatud tähtajaks me maja valmis ei saanud. Loodan siiralt, et meie puhul kehtib vähemalt vanasõna: "Tasa sõuad, kaugele jõuad" ja muinasmaja saab enne esimest lund siiski katuse alla. Tänan siinkohal taas kõiki, kes on oma panuse ehitusse andnud! Vaid tänu teile on paljud maja ehitust uudistamas käinud inimesed saanud rohkem aimu sellest, kuidas rauaajal maja ehitati ja millised võiksid olla tollased elamistingimused.

Loe lisaks

Kaks viimast nädalavahetust

Kaks viimast nädalavahetust on olnud väga erinevad. Üks veidi jahedapoolne ja vihmane, teine peaaegu suviselt soe, suisa sedavõrd, et nii mõnigi mees ajas särgi seljast ja võttis töö lisaväärtusena selle suve viimast päikest. Päris mitmed seni tegemata seisnud nokitsemise tööd lõpetati ära ja katuselaudade virn sai ka juba üsna kenad mõõtmed. Tuleval nädalal saab tõenäoliselt juba katust laduma hakata. 

18.-19. septembril oli Rõuges väga väike meeskond. Kui arvestada meeste-naiste arvulist suhet, siis võiks seda nimetada koguni naiskonnaks, kus oli lisaks kolmele naisele ka kaks meest. Kaks meist olid ehitusel päris esimest korda. Ilm meie tegemisi sedapuhku eriti ei soosinud. Vahelduva eduga tibutas vihma ning tuul oli suhteliselt tugev ja üsna jahe. See meid aga siiski ehitusplatsilt minema ei peletanud ja pühapäeva pealelõunaks suutsime kehvemapoolse ilma Rõugest suisa eemale peletada. Jahedam ilm ja vihmasabinad utsitasid meid aga pidevalt tagant ja kõik viis entusiasti vehkisid usinalt kirvestega (vt pilti). Nii sai taas ära tehtud osa väga vajalikust tööst. Kaks meest rassisid palkide kallal, et neist laudu kätte saada. Naised aga tahusid sirgemaks puu keerdukasvamisest tingitud nö propellerisse kiskuvaid plankusid. Pea kõik seni kistud lauad käidi kirvega üle ja pühapäeval oli maja kõrval juba väike virn valmistahutud  plankusid. Et need veel sirgemaks saada, peab need raskuse alla saabelduma panema.

25.- 26. septembriks oli ennast ehitusele üles andnud juba veidi suurem meeskond. Taas oli kohale tulnud ka kaks uut huvilist, kes tahtsid anda oma panuse muinasmaja valmimisse. Kohal oli ka päris mitu juba suvel usinalt abis olnud meest ning kõige tipuks Kristiina, kes on muinasmaja naistest kõige kangekaelsem ja eelistab teha just selliseid töid, mida aja jooksul väljakujunenud arusaamade põhjal ikka veel "meestetöödeks" peetakse. Sel nädalavahetusel peeti teda osade maja uudistama tulnud inimeste poolt suisa ilmaimeks, mis tuleb eraldi fotole jäädvustada - "Naine, kes teeb kirvetööd!" (vt pilti)

Palgid, mille viimasel nädalavahetusel lõhkiajamiseks valisime, osutasid aga eriti kanget vastupanu ja uusi plankusid tuli sel korral juurde suhteliselt vähe. Samas sai aga ära tehtud palju nn nokitsemisetöid. Otsaviilude servad on nüüd sirged ja ühtlased (vt pilti). Kõik konarused, mis takistaksid katuselaudade paigaldamist ja hästiistumist, on maha tahutud (vt pilti). Sinna, kus sammalt nappima kippus, topiti seda juurde (vt pilti). Sarikate ja roovide fikseerimisest ülejäänud veise toornahk oli paar päeva ojas pesus (vt pilti) ja soolati uuesti sisse (vt pilti). Selle toornahaga on plaanis katta uks, et viimane korralikult tuult ja külma toast eemal hoiaks. Põrandapind on ka täiesti tasaseks aetud ning ootab veel vaid savikatet. Seda saab aga tegema hakata alles siis, kui esimene lauakiht katusele laotud. Valmistahutud plangud on omaenese raskuse alla vajuma pandud (vt pilti) ning loodetavasti saab tuleval nädalavahetusel neid juba katusele laduma hakata. Suur virn palgijändrikke ootab aga ikka veel laudadeks kiskumist (vt pilti) ja sirgemaks tahumist. Seega on jätkuvalt oodatud kõik, kel sügiseste toimetuste vahele kasvõi üks vaba päev peaks jääma. Nagu praktika näidanud on, leidub Eestis ikka veel neid, kel asja vastu huvi, aga seni mingil põhjusel appi pole jõudnud. Tubli Eesti mees, tule ja  aita muinasmaja katuse alla!

Loe lisaks

Viimase nädalavahetuse emotsioonidest

11. - 12. septembril oli muinasmaja ehitusel viis meest. Tegemist ootas ka üks mitte väga meeldiv töö, kuid tehtud see sai. Katuselaudade kiskumist proovisime veidi uuel moel. Tuleval nädalavahetusel saab juba kistud laudasid siledamaks tahuma ning neid katusele paigaldama hakata.

Nagu juba ülalpool mainitud, ootas meid ka üks üsna ebameeldiv töö. Kui augusti lõpus Rõugest lahkusime, olid roovid küll sarikatele paigaldatud, aga omavahel fikseerimata. Algselt oli plaanis sidumiseks kasutada kuusejuuri, nagu seda veel ka umbes 100 aastat tagasi tehti. Mind hakkas aga painama küsimus: kuidas neid kuusejuuri savipotis pehmeks hautati??? Metallist pada oli tol ajal ju veel ilmselge luksus. Üsna lihtsa lahenduse leidsime aga Taanist. Trelleborgi viikingimuuseumisse eksperimendi korras ehitatud maja puhul oli selleks kasutatud toornaha ribasid. Kui seda nägin, oli kohe selge, et ka Rõuge muinasmaja puhul tuleb sama meetodit kasutada. Toornahk tõmbab kuivades üsna korralikult kokku ja sel moel fikseerub ühenduskoht paremini kui ühegi teise materjali puhul. Toornahk lehkab aga üsna korralikult ning kuna libe nahk oma raskuse tõttu eest ära libisema kipub, siis on sellest ribade lõikumine üks paras katsumus. Mul endal oli klomp kogu aeg kurgus ja esimesed empotsioonid kippusid olema sellised, et liha nüüd enam tükk aega süüa ei tahaks. Õnneks olid Rõugesse tulnud mehed piisavalt hakkajad ja seegi töö sai tehtud. Otsa tegi lahti arheoloog Arvi, kes oma töö spetsiifikast lähtuvalt on elu jooksul nii mõnegi ebameeldiva asjaga kokku puutuma pidanud. Edasi võtsid selle töö üle Keijo, kes on uus projektiga liitunu ning Ain, kes oma suvest juba kolm nädalat Rõuges majaehitusse paigutanud. Ma ei usu, et keegi neist südames selle üle rõõmust hõisanud oleks, aga töö tehti ära vähemagi hädaldamiseta.

Katuselaudade kiskumine tundus mulle enesele enne esimese palgi lõhkiajamist oluliselt lihtsam, kui see tegelikult on. Teadmine, et sel teel on laudu tehtud üle 1000 aasta ja suhteliselt kergeid ning elegantseid viikingite laevu valmistati samuti kisklaudadest, andis selleks veelgi enam põhjust. Esimesed Rõuge katuse tarbeks kistud lauad kahandasid meie kõigi entusiasmi oluliselt. Tundus, et materjalikadu saab õige suur olema. Näitasin Taanis pilte meie muinasmaja eksperimendist ja augustis kistud laudadest Skuldelevi laeva rekonstrueerimisel osalenud Torben Hansenile. Tema sõnul oleme siiani kenasti hakkam saanud. Lisaks mainis ta, et 18 tonni kaalunud Skuldelev 2 ehitamiseks kulus tegelikkuses tervelt  60 tonni metsamaterjali. Kuna Skandinaaviamaades on taolisi eksperimenete korraldatud suhteliselt pika aja vältel ja kogemusi on neil kindlasti oluliselt rohkem kui meil, siis võiksime oma tulemustega ju üpris rahul olla. Samas mõtlen jätkuvalt selle üle, et selline materjali kadu (üle 2/3) on ikka liiga suur. Vaevalt rauaajal materjali nii kergekäeliselt raisati. Tõenäoliselt ei ole me veel lihtsalt suutnud jõuda nende põhiliste saladusteni, kuidas laudu võimalikult väikese vaeva ja materjali kadudega valmistada. Veidikene oma töö metoodikat siiski muutsime ja esialgu tundus, et viimane meetod on eelmisest ka veidi tõhusam. Kui alguses lisasime kiilusid piki palki avanevasse lõhesse, siis nüüd proovisime kiilusid lisada palgi otsa löödud lõhesse ja vaid mõnel juhul palgi küljelt kaasa aidates. Tundus, et jõud, mis sel moel rakenduvad on suuremad ja palk läheb hõlpsamalt lõhki. Kui nüüd kahte erinevat meetodit veel läbi katsetada, peaksime jõudma ka selleni, kumb neist siis ikka parem on.

Loe lisaks

Alates 11. septembrist taas Rõuges

Kuna käes on sügis ja enamus inimestest käib tööl või koolis, saame muinasmaja edasi ehitada vaid nädalavahetustel. Sel laupäeval, 11. septembril alustamegi uue etapiga. Kui ilmataat lubab, siis oleme kõik laupäevad-pühapäevad Rõuges ja üritame katuse majale peale saada. Juba on tekkinud ka uusi huvilisi, kes oma abikätt pakkunud. Vähemalt üks neist on kohal juba sel nädalavahetusel. Loodame, et lubatud paigutised vihmasabinad lähevad Rõugest mööda ja tööpävad ikka asja ette lähevad.

Tänan juba ette kõiki, kes raatsivad oma vaba aja muinasmaja ehitusele loovutada.

Loe lisaks

Muinasmaja ehitusse tuleb vahe

Oma kokkukuivanud meeskonnaga suutsime enne Rõugest lahkumist paigaldada veel ka katuseroovid, maja põrandapind aeti tasasemaks ja maja ümbrusest riisuti kokku ehituse käigus tekkinud puupraht.

Eelviimasel päeval astus maja juurde matkaselli meenutav noormees, seljakott seljas. Vaatas meie toimetamist ja minul käis hetkleks peast läbi mõte: "Tea, kas tuli ehitama?" Tuligi! Hannu Ploompuu oli lugenud meie blogi, pakkis seljakoti ja asus teele. Oleks selliseid mehi Eestis rohkem, oleks muinasmajal ka katus peal. Aga ülihea on teadmine, et leidub veel selliseid inimesi, kes sarnast appikutset kuuldes ka reageerivad, mitte ei mõtiskle: "Tore ettevõtmine. Endal vist siiski aega pole, aga küll keegi ikka läheb, sest iseenesest on tegemist laheda projektiga." Kahju on ainult sellest, et Hannu maja ehitamisest eriti osa ei saanud. Aga tema abikäsi oli vaatamata sellele ülimalt vajalik.

Paar nädalat ei toimu Rõuge muinasmajal ehitustegevust. Septembris üritan nädalavahetusteks inimesi nii palju kokku saada, et see maja ikka enne talve katuse alla saaks. Muidu oleks senine töö ja vaev täiesti asjata. Eriti nukker oleks see nende jaoks, kes terve puhkuse Rõuges higi valasid ja kilogramme kaotasid. Loodan, et leiame need inimesed, kes raatsivad mõne sügisese nädalavahetuse selle ettevõtmise heaks loovutada. Ja annaks taevas selget ilma.

Loe lisaks

Muinasmaja sai sarikate alla

Vaatamata sellele, et meeskond on muinasmaja ehitusel üsna kokku kuivanud, võime tulemustega isegi rahul olla. Kahel viimasel päeval oleme enesele seatud eesmärgid täide viinud. Teisipäeval, 17. augustil saime eelnevalt maja kõrval klapitatud sarikad üles. Tüdrukud tegid aga väikese ettevalmistuse savipõranda tegemiseks.

Ehitusele tuleb taas sisse väike vahe. Kuidas jätkame, selgub loodetavasti paari nädala pärast.

Paar head inimest on muinasmaja ehitusel viimaste päevade jooksul abis käinud. Antud olukorras on isegi üheks päevaks kohale tulnud abilised teretulnud. Tänu neile oleme suutnud täita enesele võetud ülesanded.

 

Esmaspäevaseks ülesandeks oli maja otsaviilude lõplik paigaldamine. Sellega saime kenasti hakkama. Veidi raskem oli nii väikese inimneste hulgaga ülemise pärlini paigaldamine. 7 m pikkuse ja u 24 cm jämeduse palgi katuseharja kõrgusele tarimine oli üsna aeganõudev ja täpsust nõudev töö, aga paika me selle saime.

Teisipäeva õhtuks oli planeeritud sarikate panek. Sellega saime ka hakkama. Seega võib 17. augusti aastal 2010 kalendris ära märkida kui Rõuge muinasmaja sarikapeo päeva. Viimane sarikapaar sai paika küll üsna viimasel minutil, sest rasked vihmpilved ähvardasid taas meie üritust saboteerida. Enne vihmavalingut saime siiski selle sarikapaari paika. Võisime sammud rahuliku südamega ööbimiskoha poole seada. Üks olulistest etappidest sai maja ehitusel läbi.

 

Kuigi põranda tegemine lükkub edasi mõnele sügisesele nädalavahetustele, käisid meie tüdrukud korjamas lambapabulaid. Seda selleks, et savimass, mis meie muinasmaja põrandat katma hakkab, oleks elastsem ja vähemalt kohe ei praguneks. Selle mitte väga meeldiva töö oskasid piigad siiski piisavalt lõbusaks mõelda. Pererahvas oli väga lahke. Peale pabulakogumist, kostitati meid veel värskete tomatitega, mida otse tomatitaime küljest võtta lubati. Lisaks saime pabulameistreid (lambaid) ka paitada ja neid sel moel tänada. Paraku ei osanud need jäärahakatised sellest mitte midagi erilist arvata ja ajasid oma lambaasju edasi. Pere koer Troll oli võttis aga heameelega vastu kõik hellitused, mida jagada suutsime, kuni auto meile ja lambapabulatele järele jõudis.

 

Praegu on plaanis jätkata veel kolmapäeval ja natuke saame veel neljapäevast lisa. Loodame selle ajaga ka roovid paika saada. Kuidas muinasmaja ehitust jätkata, selgub ehk paari nädala jooksul. Plaan on maja siiski katuse alla saada. Ehk leidub veel ajaloo- ja arheoloogiahuvilisi, kel piisavalt vaba aega, et palgilahmakad katuselaudadeks kiskuda ja need ka paigaldada.

Loe lisaks

Jätkuv meestepõud muinasmaja ehitusel

Viimaste päevade kohta ei ole just väga palju kirjutada ja rõõmustamiseks ka suurt põhjust pole. Laupäevaks oli ehitusele jäänud vaid kaks meest, pühapäeval liitus meiega veel üks, paraku vaid üheks päevaks. Kui jõudu napib, tuleb pea tööle panna. Otsaviilu palkide ja pärlinite seinale tõstmiseks tuli välja mõelda uued meetodid.

Laupäeval oli platsil veidi rohkem elevust. Rõuge linnamäe naabruses, kus asub ka meie muinasmaja, käis kolm pulmaseltskonda. Võtsime nõuks neist ühe peatada, et peigmehe jõud proovile panna.

Katusekonstruktsiooni olime eelmisel nädalal nii kaugele valmis saanud, et seda tasapisi majale tõstma hakata. Paraku sai nii mõnelgi appi tulnud sõbral vaba aeg otsa ja ehitusplatsil oli nädala teisest poolest alates kaks-kolm meest päevas. Seega tuli intensiivsemalt aju rakendada, et leida mooduseid, kuidas nii väheste jõududega tööd jätkata.

Alumiste otsaviilu palkide majale tõstmine oli veel üsna lihtne. Need olid piisavalt pikad, et need otsapidi seinale ulatuksid. Kolme mehega sai need üsna kenasti ülemise seinapalgi peale toetada, siis ronis üks meestest üles, kaks tõukasid palki alt ja seinal olnud mees suunas palgi õigesse kohta. Sammal vahele ja paigas need alumised otsaviilu palgid olidki.

Veidi keerulisemaks muutus olukord siis, kui oli vaja paigaldada esimesed pärlinid, mis toetuvad kolmandale otsaviilu palgile. Kuid siingi leiti lahendus. Sarikad toetati vastu seina, neile põigiti asetatud pärlini ümber tõmmati köied ja sellise lihtsa konstruktsiooni abil veeti need paika. Selline tõstemehhanism on teada-tuntud juba ammustest aegadest. Väidetavalt on sel viisil võimalik palgid seinale saada ka siis, kui maja ehitab vaid üks mees. Ja tõenäoliselt saabki, vaja on vaid veidi kogemust.

Kuigi maja oleks tõepoolest võimalik ka üksi ehitada, on ikka veidi kurb, et mehi ehitusel nii vähe on. Hakkama saab, aga aega kulub oluliselt rohkem. Algselt planeeritud tähtajaks maja kindlasti valmis ei saa. Praegu jääb vaid loota, et sügise jooksul muinasmaja ikka katuse alla saame.

 

Laupäeval Rõuge linnamäe naabruses paikneval muistsel asulakohal käinud kolmest noorpaarist kutsusime ühe natukeseks ajaks ka muinasmaja ehitusele appi. Peigmees sai pihku rauaaegse kirve koopia, millega ta otsaviilu palgile kalde sisse raiuma pidi. Noormees tegi talle antud töö ära kiirelt ja korralikult. Juba 10 minuti pärast sai pruut ta endale tagasi. Pruudile meil kahjuks temaatilist ülesannet pakkuda ei olnud. Seega kasutasime olemasolevaid vahendeid. Ühel muinasmaja ehitajatest oli kaasas 9-kuune, 1 m pikkune tiigerpüütoni poeg, kelle abil oli hea pruudi julgust testida. Piiga sai sellega suurepäraselt hakkama. Mao kättevõtmine ei tundunud talle mingi probleem olevat. Aitäh Liis ja Ats! Pikka ja õnnelikku kooselu teile.

Loe lisaks

Anna oma panus muinasmaja ehitusse!

Kallid Eesti mehed!

Pöördun teie poole abipalvega. Rõuge muinasmaja ehitusele on väga kiirelt vaja lisatööjõudu. Alles on jäänud vaid kolm meest, aega ehitamiseks kõigest nädal. 20. augustil peame Rõugest lahkuma. Paraku on kõigil, kes siiamaale projektis osalenud, vaba aeg otsa saanud.

Kallis eesti rahvas! Ehk leidub teie hulgas keegi, kes oleks nõus talgute korras maja ehitusel kaasa lööma. Või teate kedagi, kes oleks asjast huvitatud. Esmajärjekorras on oodatud mehed, kuna töödest on järele jäänud vaid palkide kirve ja kiiludega laudadeks kiskumine ning jõu- ja ilunumbrid detailide majale tõstmisel.

Omalt poolt pakun öömaja, head kõhutäit ja mõnusat kogemust.


viire


Loe lisaks

Katusematerjal kohal, mehi napib

Teisipäeval, 10. augustil saabus kauaoodatud katusematerjal. Taaskord hakkas ehitusplatsilt kostma intensiivsem kirvetoksimine. Katuseehitus sai uue hoo sisse.

Päevad kuluvad siin ruttu, maja peaks katuse alla saama hiljemalt 20. augustiks ja tööd on veel oi kui palju. Meestööjõudu oleks hädasti juurde vaja. Paariks päevaks tuli koos Eesti sõpradega muinasmaja ehitusele appi Andrew Davies Austraaliast.

 

Maja ehitusel kasutame vaid autentseid võtteid ja meeste oma tööjõudu. Palgi metsast välja vedamisel oli meil siiski masina abi vaja. Eile hommikul sõitis muinasmaja ehitusplatsile metsaveoauto katusematerjaliga. Kolm nädalat vaid kirvest tööriistana kasutanud meestele oli väike kõrvalepõige tänapäeva päris meeliülendav. See, et  masin mängleva kergusega mehest jämedamaid palke maha laadis, tundus tol hetkel isegi natuke veider ja uskumatu. Võrdluseks võib mainida et 20–24  cm läbimõõduga 6 m pikkuse palgi tõstmiseks umbes 2 m kõrgusele seinale on vaja vähemalt nelja meest.

 

Võrreldes seinapalkidega oli kisklaua materjal üsna aukartustäratava läbimõõduga. Kui need palgid kohale jõudsid, tundus kõrvalseisvaid majaseinu vaadates, nagu oleks need imepeenikestest roigastest üles laotud. Nüüd tuleb need ülijämedad palgid veel 5 cm paksusteks plankudeks kiskuda. Kerge see töö olema ei saa. Kõige aeganõudvam on palgi pooleks ajamine, poolest palgist plangu lahti löömine läheb juba tükk maad lihtsamalt. Paraku on meeskond üsna kokku kuivanud, seega on oht, et maja tähtajaks valmis ei saa. Selle nädala lõpust jääb objektile vaid kolm meest ja lisa tulemas kahjuks ei ole. Seega siinkohal taas üleskutse neile, kes tunnevad soovi muinasmaja valmimisse oma panuse anda. Mingit ettevalmistust selle töö tegemiseks vaja pole. Hädapärased on vaid hea tahe ja natuke jõudu.

 

Kuna meeste põud kestab juba veid rohkem aega, kui karta oskasime, siis on sõbrad siin paari päeva kaupa abiks käinud, kui töö ja muud toimetamisesd vähegi lubavad. Sedapuhku tõid nad Austraaliast Euroopasse reisima tulnud sõbra Andrew Davies'e otse enne südaööd maandunud lennukilt Rõugesse muinasmaja ehitama. Kuigi esimene öö Rõuges jäi napiks, oli ta hommikul hakkamist täis, et kirves võtta ja maja ehitamisel kaasa lüüa. Siiani on ta väga hästi hakkama saanud ja näib üsna rahul olevat. Väidab, et viikingiaegse eluhoone rekonstrueerimisel osalemine on põnev kogemus ja et talle selline töö isegi meeldib.

 

Hüdroisolatsiioniks tarvilikku kasetohtu meil vajalikus koguses hankida ei õnnestunudki. Seega oli tarvis hakata otsima alternatiive. Selgus, et hädapärast ajab asja ka kuusekoor ära. Kuna katuselaudadeks sobib kõige paremini väidetavalt kuusk, mida meiegi kasutame, saime eile ka hädavajaliku alternatiivse isolatsioonimaterjali. Otsustasime esimese talve sellega läbi ajada. Kevadel on plaanis siiski lisaks kuusekoorele katuselaudade vahele ka kasetoht laduda. Loodame, et tuleval talvel lume asemel vihma ei saja, siis saame talvele juba julgemalt vastu vaadata.

Loe lisaks

Katuseehitus ja Korduma Kippuvad Küsmused

Et muinasmaja katuse ehitus hõlpsamalt kulgeks, otsustati see maja kõrval maas valmis ehitada ja siis jupphaaval maja peal kokku panna. Katusematerjaliga läks oodatust veidi kauem aega. Eile tõime sarikapuud metsast välja ja nüüd on jälle korralik tööjärg ees.

Muinasmaja külastamas käinud inimesed esitavad sageli samu küsimusi ja paljud teadmised, mis koolis õpitud, on meelest läinud. Seega otsustasime neile korduma kippuvaile küsimustele siinkohal vastata ja ka mõningaid väärarusaamasid kummutada.

Majaseinte lõppkõrgus on kümme palgikorda ja meetritesse ümberarvestatuna on see veidi üle 2 meetri. Katuseviilu alla mahub veel kaheksa palgirida. Seinte otsas turnides ei ole katuse ehitamine seega eriti mugav ja aega kuluks ka sel moel oluliselt rohkem. Seetõttu otsustati katus maja kõrval valmis teha, siis detailid ära märkida, katus koost lahti võtta ja maja kohal uuesti kokku panna. Sel moel peaks ehitus kulgema ohutumalt ja ka veidi kiiremini. Pühapäevaks tahame kõik katuseviilu alused palgid seina saada ja katuseharjaaluse pärlini paika panna.

 

Nüüd aga küsimuste ja vastuste juurde:

 

Tihti tuntakse muret selle üle, et ehitame nö toorest palgist. Peamiseks muretsemise põhjuseks see, et värske palk hakkab seinas keerama ja mängima. Mängima jäävad seinapalgid aga niikuinii. Kuivanud palgi puhul ehk veidi vähem. Kuna meie ehitame maja kirvega, mitte mootorsaega, siis on just toores palk see, millest ehitada tuleb. Värske puit on pehme ja kergemni töödeldav. Kaks aastat kuivanud palgi sisse varade ja koerakaelte raiumne oleks piltlkult öeldes enesetapp. Kahe aastaga kuivab puu liiga kõvaks ja sellise puu raiumine põrutab liigeseid üsna tugevalt. Isegi sel talvel viimase külmaga võetud palk on juba üpriski kõva. Teise argumendina võiks välja tuua, et kuna ehitame rauaaegse elumaja koopiat, siis tuleb mõelda ka selle aja eripäradele.  Peaksime arvestama sellega, et hooned põlesid sageli maha. Tundub uskumatuna, et inmesed elasid kaks aastat naabrite juures, kuni majapalk kuivas. Majad olid väikesed ja kui 20-30 m2 suurusesse majja kolib 5-6-liikmelise pere juurde veel teist samapalju, on seal nii kitsas, et elamise ruumi peaaegui ei jää. Isegi rauaaja inimene vajas tõenäoliselt hingamisruumi. Eriti tobedaks muutunuks olukord aga siis, kui maha põles terve küla...

Paljud on meie käest küsinud, kas seinapalkide vahele salapunne ka pannud oleme, et seinad stabiilsemad oleks. Kuna kasutame oma maja ehitamiseks optimaalse pikkusega (6 m) palke, siis otsene vajadus salapunnide järele puudub. Hästi raiutud varad ja koerakalead on piisavad, et majaseinad laiali ei vajuks. Nüüd oleme aga jõudnud katuseviilu aluste palgiridadeni maja otsaseintes. Kuna siin pole enam ristuvaid palke ja koerakaelasid, siis olime sunnitud kasutama ka salapunne. Oherdi, mis meil punniaukude puurimiseks kasutada oli, on aga üsna vana ja reedel andis see tööpingele alla. Hetkel on oherdi paranduses ja selleks, et töö seisma ei jääks, pidime üksteise otsa laotud palke veidi toestama, et uue palgi lisamisel alumised laiali ei vajuks. Piisas vaid paarist roikast ja töö jätkub.

Nii mõnedki on üllatunud, et kasutame palgivahede täitmiseks turbasammalt. Paljud arvavad, et see on happeline ja sööb seinapalgid läbi ning et see on liiga märg ja aitab kaasa mädaniku tekkele. Tegelikult on turbasammal pärit bakterivabast keskkonnast ja oma nõrga happelisuse tõttu pigem säilitab, kui hävitab. Mis oletatavasse liigniiskusesse puutub, töötab turbasammal nagu käsn - kui vaja võtab, kui vaja annab niiskust. Peale paduvihma seinapalgid üsna läbi vettinud ning ilma kuivenedes hakkab sammal palkidest liigset vett välja tõmbama. Palgivahedes oleva sambla kaudu maja justkui hingab ülearuse niiskuse välja.

Sageli käiakse ümber maja ja imestatakse, et kas aknaid polegi ja kas me plaanime kilplase viisi päikese kotiga tuppa tuua. Paraku peame siiski leppima selle valgusega, mis meile koldest paistab. Aknaid meie muisamajale ei tule. Rauaaja majadel lihtsalt  polnud aknaid. Oluline oli maja soojapidavus ja akenende kaudu oleks seda liiga palju välja läinud. Samal põhjusel olid uksed kõrge lävega ja suhteliselt väikesed (tänapäeva majadel on aknad umbes tollase ukse suurused).

Meie väikest ust vaadates tõdetakse sageli, et eks need muinasaja inimesed olid ju väikest kasvu  ka. Tegelikult hakkasid inimesed väiksemaks jääma alles keskajal. Muinasajal olid inimesed aga keskmiselt umbes sama suured kui tänapäeval.

Loe lisaks

Kolmas nädal muinasmaja ehitusel on käima läinud.

Rõugesse on tagasi jõudnud mitu meest, kes ka esimesel nädalal ehitamas olid. Lisaks jäi paika üks eelmise nädala meeskonnast. Seega on nüüd ehitusel väljaõppinud kaader. Homme seatakse sammud langile, et oma käega sarikapuude juured läbi raiuda. Muinasmaja uudistama tulnud inimeste hulgas on nii neid, kes lihtsalt vaatama tulnud, et saada veidi aimu muinasaja tegemistest. Jätkuvalt on ka neid, kes meiega koos mõtlevad ja aitavad meil niimoodi jõuda parimate lahendusteni.

Pühapäeval tegime töötegemisele väikese vahe sisse, ihu ja vaim vajasid puhkust. Esmaspäevast alustasime taas. Ehituse käigus üritatakse pidevalt mõelda sellele, kuidas ehitada nii, et lõpptulemus oleks parim, mida olemasolevate vahenditega on võimalik saavutada. Puhanud peaga jõuti nii mõnegi probleemi osas kiirele otsusele, kuidas oleks õigem ja parem. Eile sai neist otsustest üks juba realiseeritud - üheksanda ja kümnenda palgikorra vahele pandi risti üle maja talad, mis hoone konstruktsiooni tugevamaks ja seinad katuse survele vastupidavamaks peaksid muutma.

Kuna uksepostide ettevalmistamine võttis aega rohkem, kui palkide varamine ja koerakaelte raiumine, siis paar viimast palgikorda tehti valmis, aga korralikult üles veel ei laotud. St sammalt palkide vahele ei pandud, sest selleks, et ukseposte paika panna, pidime need viimased palgid maha võtma. Nüüd on vaja veel uks valmis teha ja ette panna.

Eile õhtul külastas meid perekond Karulast. Kuna me otsime pidevalt uusi lahendusi, on kõik head soovitused teretulnud. Pereisa Kalev, kellel on ohtralt kogemusi puitmajade ehitamisel, oli kohe valmis neid meiega jagama. Lisaks sellele, et ta meiega koos arutas, kuidas üht või teist asja paremini teha, võttis ta endale ka kodutööd.

Täna hommikul käisime langil, kust saame oma katusematerjali. Meil paluti üle vaadata, kas sarikapuud, mis meie jaoks olid välja valitud, sobivad. Muinasmaja sarikad peavad olema nö konksuga, millele hakkavad toetuma katuse servalauad. Selleks on vaja puud metsast kätte saada koos juurega. Seega läheb kaks meest homme metsa, et puude juured paraja pikkuse kohalt läbi raiuda. Edasine sarikapuude puhastamine liigsetest juurtest toimub aga juba maja juures.

Loe lisaks

Galerii picasas

Kuna teeme päeva jooksul üsna palju pilte, mis paraku kõik siia ära ei mahu, siis otsustasime kasutada Picasa teenuseid, kuhu on plaanis luua iga päeva kohta uus album. 26. juulil tehtud pildid leiab siit

Edaspidi paneme lingid päeva albumitele siinse galerii lehele.


Loe lisaks

Aeg läheb lennates ja majaseinad ongi peaaegu valmis

Teisel muinasmaja nädalal katkestas äike mitmel korral töö.  Üheksas palgikord sai peaaegu paika. Tempo oli eelmisest ehitusnädalast küll ühe palgikorra jagu aeglasem, aga kvaliteet on täiesti võrreldav esimese nädala omaga. Uus vahetus ehitajaid on saanud oma töökogemuse.

Mingeid suuri erinevusi võrreldes eelmise nädalaga ei onud. Maja kerkis palgikord palgikorra järel nagu eelmiselgi korral. Nädala lõpuks oli ka uus meeskond jõudnud tõdemuseni, et töö ise õpetab. Töövõtted võib ju ette näidata (ja ega ilma selleta väga lihtne polegi), aga see, kuidas kirvega just soovitud kohta lüüa, kuidas ettemärgitud joonest mitte üle minna, saab selgeks alles töö käigus. Esimene päev on tavaliselt sisseelamiseks ja elementaarsete teadmiste oimandamiseks. Teisel päeval hakkab juba tekkima arusaamine, kuidas asi tegelikult käima peaks ning kolmandal päeval võib ennast mitme palgikorra kõrgusele paika sättida teadmisega: "Nüüd saan vist juba tõepoolest üsna kenasti hakkama". Ja saabki! Vaja on vaid tahtmist midagi sellist ära teha ja kannatust. Viimast just seetõttu, et ebakindlast algusest üle saada. Paari päevaga jõutakse sellele tasemele, et ise näha, kuidas oleks parem, lihtsam ja efektiivsem.

Ilmataat pani meid aga sel nädalal mitmel korral proovile. Kolm korralikku vihmavalingut paugu, välgu ja tugeva tuulega. Telefonijaamad olid sassis - Eesti operaatorite asemel pakkus telefon meile hoopis Läti võrku ja WiFi läks mõneks päevaks päris kaotsi.

Vihm muutis seinapalgid nii libedaks, et töö jätkamine muutus veidi tülikaks. Libeda palgi peal tasakaalu hoides vara raiuda on üsna keeruline, seega seadsime kahel õhtul sammud mõned tunnid varem ööbimiskoha suunas. Tööpäevad jäid loodetust lühemaks, aga looduse vastu siiski ei saa. Pole hullu, viimase palgikorra paneme paika esmaspäeval ja siis saame katuse kallale asuda.

Need noored taaskehastajad, kes muinasmaja ehitamisel kaasa lõid, on loodetavasti saanud kogemuse, mis neid muinasaja eluolu mõistmisele senisest tükk maad lähemale tõi. Oskused ja teadmised, mille nad Rõugest kaasa said, on neile ju nende huvi tõttu eriti väärtuslikud.

Muinasmaja ehituse juures läheb vaja ka kasetohtu, nii seinapalkide alla kui ka katuselaudade vahele niiskusisolatsiooniks. Seda polnud paraku piisavalt. Veidi lisa saime Rõuge piiril asunud majapidamise küttepuudelt. Paraku ei ole seda ikka niisuguses koguses kui vaja. Nii et kui sobiv küttepuu hunnik mõne õue peal sima hakkab, siis loodame pererahva lahkusele.

Üks projektiga liitunud tüdrukutest (Kristiina Paavel) tõestas, et kirves pole sugugi vaid meeste tööriist. Oma vaiksel ja rahulikul moel tegi see õbluke tütarlaps ära sama palju kui mehedki.

Kolmapäeval otsisime ahjumeistrit ja sellele kohale oli mitmeid kandidaate. Kuna üleskutses jäi kahjuks täpsustamata, et meie maja ehitatakse talgute korras ja meil lihtsalt pole raha, et ahjumeistrile väärikat palka maksta, siis valmistasime tõenäoliselt nii mõnelegi, kes asja vastu huvu tundsid, paraja pettumuse. Üks neist lubas siiski meie juurest järgmise nädala lõpus läbi astuda, et meid veidi juhendada.

Üsna varsti, st  9. augustist, hakkab väheks jääma ka muust tööjõust. Seega siingi väike üleskutse -

KUI SUL LEIDUB NÄDALAKE VABA AEGA JA SIND HUVITAB, KUIDAS EHITATI MAJA, KASUTADES TÖÖRIISTADEST PÕHILISELT KIRVEST, LIITU RÕUGE MUINASMAJA PROJEKTIGA!

Loe lisaks

Osad külastajatest mõtlevad koos meiega

Kolmapäeva lõunaks olid muinasmaja seinad seitsme palgikorra kõrgused. Ühtlasi sai valmis ka ukseava. Maja kaema tulnud inimeste hulgas leidub ka selliseid, kes häid nõuandeid jagavad. Ehitajad mõlgutavad aga mõtteid selle üle, kuidas võis toimida muinasaegne ühiskond.

Kuigi maja ehitus on sel nädalal veidi kauem aega võtnud, kui eelmise meeskonnaga, oleme jätkuvalt üsna heas graafikus. Kui veel arvestada asjaoluga, et üle poole selle nädala ehitajatest on tükk maad nooremad (meie pesamuna on vaid 15 aastane), on see tulemus isegi väga hea. Tempo on jätkuvalt kiirem sellest, mida Joosep Metslang projekti esimesel päeval reaalseks pidas. Nädala lõpuks loodame maja seinad valmis saada, et järgmisest nädalast katuse ehitamisega alustada.

Uudistajate sekka satub üha rohkem neid, kel endal kogemusi palkmaja ehitamisega ja kes meile vahel häid näpunäiteidki annavad. Oleme mõtisklenud selle üle, kuidas muuta hõlpsamaks varade raiumine, kui majaseinad juba liiga kõrgeks kerkinud on. Kõige kergem oli vara raiuda siis, kui töödeldav palk oli umbes vöö kõrgusel. "Kiiktellingud" olid abiks küll, aga nendega tekkis ka mõningast lisatööd, seega loobuti nendest juba järgmisel päeval. Teise võimalusena mõeldi selle üle, et peale vara märkimist tõstetakse palk seinalt uuesti maha, et vara hõlpsam raiuda oleks. Paraku ei tarvitse varatud palk alumise peale esimese raiumise järel ideaalselt passida, seega tuleks palki mitu korda seinale ja maha tõsta. Seega loobuti ka sellest mõttest ja vara raiumine toimub jätkuvalt üha kõrgemaks kasvaval seinal.

Üks tänastest külastajatest pakkus  välja suurepärase lahenduse - kui palgikordi on juba nii palju, et neid on mugav töödelda, hakatakse uue palgi lisamisel alumisi palke seinast välja veeretama (eelnevalt tuleb vaid ära märkida, millise palgikorraga tegemist on). Kui kõik palgid on varatud, siis laotakse seinad korraga üles. Iseenesest väga lihtne moodus. Natuke kahju on vaid sellest, et ise nii elementaarse asja peale tulla ei suutrnud. Antud juhul seda meetodit enam kasutada ei saa ja tõenäoliselt saaks takistavaks teguriks ka see, et muinasmaja asub väikese kallaku peal ja seinte alla on laotud kivid.

Täna valmistati käepärastest vahenditest (roikad ja nöör) seinetele ronimise hõlbustamiseks abivahend, mida võib tinglikult ka redeliks nimetada.

Taaskehastajate meeskonna eestvedaja Kristjan hakkas aga mõtisklema muinasaegse ühiskonna ja töökorralduse ning omanditunde ja töö kvaliteedi suhte üle.

Üks tänahommikustest külalistest tegi meie projektile ka väikese annetuse. Selle abil saame nüüd oma tavapärase toidulaua paaril õhtul mitmekesisemaks muuta.

Loe lisaks

Muinasmaja vajab kerisahju meistrit

Selgus kurb tõsiasi - see ahjumeister, keda oma muinasmaja kerisahju laduma ootasime, ei saa tulla. Seega on kibekiiresti vaja vabatahtlikku, kes mõistaks kerisahju ilma sideainet kasutamata valmis teha. Kui tunned, et saad meid aidata, helista  palun  +372 55 48 781
Loe lisaks

Muinasmaja ehitamine jätkub uue meeskonnaga

26. juulil alustasime muinasmaja ehituse teise etapiga. Ehitusplatsil on uus meeskond, kes esmaspäeval oma esimese kogemuse said. Uutele abiks ja toeks on Andrus 'Ammon', kes esimese nädala jooksul omandas sellisel hulgal teadmisi, et neid ka teistega jagada. See, et meie toimetamised Vikerraadio uudistes esmaspäeval maha hõigati, on kohale toonud nii mitmedki uudistajad.

Esmaspäeval alustas muinasmaja ehitusel uus vahetus. Vanast meeskonnast on alles vaid Ammon, kes uutele eelmises ehitusetapis omandatud oskusi ja teadmisi edasi annab. 5. juulil alustas tema samast punktist, kust selle nädala ehitajad. Tänaseks on ta jõudnud sellele tasemele, et uutele omandatud kogemusi jagada ja nende tegemisel silma peal hoida. Seega oleme jõudnud tõdemuseni, et selle tööga peaks hakkama saama igaüks, kel vaid piisavalt huvi ja tahtmist.

Osa uuest meeskonnast on taaskehastajad seltsist Idatee Vardjad. Taaskehastamine on hobi, mille käigus inimesed ajastukohaste rõivaste ja tööriistade kasutamisega, söökide, jookide, tööde ja meelelahutuse proovimisega kogevad elu nii, nagu see mõnel varasemal perioodil ajaloos olla võis. Rõuge muinasmaja ehitamisel kaasalööjate huviperioodiks ongi noorem rauaaeg.

Vaatamata sellele, et ehitajad alles kohanesid uue olukorraga ja õppisid seda, kuidas vaid kirvest kasutades maja ehitada, sai palgikord siiski õhtuks paika. Muinasmaja seinad ulatusid esmaspäeva õhtuks keskmist kasvu inimesele juba lõuani. Teisipäeval oli plaanis paika saada ka seitsmes palgikord. See eesmärk sai peaaegu täidetud, vaid imevähe jäi vajaka. Kolmapäeva hommikul on vaja veel veidi kohendada otsaseinte varasid ja saabki sambla kuuenda ja seitsmenda palgikorra vahele panna. Ka uksekoht saab seitsmenda palgikorraga oma täiskõrguse.

Selle nädalaga peame muinasmaja seinad valmis saama, et järgmisel nädalal katuse ehitusega algust teha.

Esmaspäevased Vikerraadio uudised tõid kohale varasemast rohkem uudishimulikke, kes tahtsid oma silmaga ära näha, kuidas rauaaja maja ehitatakse. Loodame, et nende hulk kasvab veelgi.

Loe lisaks

Esimene nädal muinasmaja ehitusel on lõppenud

Esimene nädal muinasmaja ehitusel oli väga edukas. Kõik kes Rõuges muinasmaja ehitusel osalesid, võivad oma kätetööga ülimalt rahul olla. Viis palgikorda saime paika. Maja seinad ulatuvad juba rinnuni.

 

Oma ohvri kuumus lõppkokkuvõtteks ikka nõudis. Pidime tunnistama, et inimene pole masin. Kui nädala esimesel poolel suutsime päevas palgikorra seina saada, siis viienda palgikorra paigaldamiseks kulus terve reede ja pool laupäevast pealekauba. Viis palgikorda nädala jooksul on meie endi arust aga siiski üsna edukas tulemus. 

 

Paralleelselt toimus ka hoonepõhja täitmine pinnasega. Seal kus majaseinte ja maapinna vahel tühjus haigutas, pandi palkide alla kive ja niiskuse isolatsiooniks kasetohtu.

 

Kuna palgitöötlemiseks mõeldud suursaag tuli kasutusele alles 19. saj, tuleb meie muinasmaja puhul ukseplangud ja katuselauad palgist samuti kirve abil kätte saada. Lisaks kirvele kasutatakse selleks abivahendina vaid kiilusid. Kuna ukseava on valmimas, hakkasime asjaga vaikselt pihta. Esimese palgijupi saime pooleks küll. Tuleb vaid leida võimalikult oksavaba ja mitte keerdukasvanud puu, siis peaks päris libedalt minema.

 

Esimese nädalaga võime ülimalt rahule jääda. Pool maja kõrgusest on käes ja palju oskusi juurde saadud.

 

Tahan siinkohal veelkord tänada kõiki, kes muinasmaja ehitamisel osalesid. Te olite megatublid :-) ja ma läheks iga kell teiega koos luurele. Suur tänu ka neile, kes maja uudistamas käisid ja küsimusi esitada julgesid.

 

Kuidas asjad Rõuges edasi arenema hakkavad, saab teada juba nädala pärast. Kõik kel vähegi huvi, võivad alates 26. juulist taas meie tegemisi kas kohapeal või veebi kaudu jälgida. Oodatud on kõikvõimalikud teemakohased küsimused.

Loe lisaks

Uued töövõtted ja kõige pisem ehitaja

Neljas muinasmaja ehitamise päev tõi kaasa mõningaid muutusi. Kuna seinad on juba nii kõrged, et maast enam hästi ei ulata, siis oli vaja leida sellised töötamise asendid, et töö kvaliteet ja tempo ei alaneks. Juba eelmise päeva õhtul mõeldi tellingute valmistamise peale. Uudistajaid on meie ehitusel aina rohkem. Eile käis meid ehitusel aitamas ka 3-aastane Ralph Kristian.

Töö efektiivsus Rõuge muinasmaja ehitusel on jätkuvalt suurepärane. Meeleolu on endiselt hea, "koerakaelad" ja varad valmivad mängeldes ning kõigil jätkuvalt piisavas koguses tööindu. Ma pole veel kunagi kohanud nii suurepärast meeskonda. Mul on väga-väga vedanud!
Eile hommikul raiuti valmis ka uksepostid. Ukseava kõrgus on juba kahe palgi kõrgune. Kolm veel ja ukse kõrgus ongi käes. Eilehommikuse seisuga olid seinad juba nii kõrged, et seintele tõstetud palgi töötlemine muutus juba veidi ebamugavaks. Sellele mõeldi juba eelmisel õhtul. Paar poissi panid pead kokku ja mõtlesid välja "kiiktellingud", mille eskiisjoonised kohapela ka valmisid. Eile ehitati need kiirelt ka valmis ja kohe ka võeti kasutusse. Järele sai proovitud veel mitmeid töötamise asendeid, isegi kõhuli palgil. Paraku oli see viimane siiski niivõrd ebamugav tööasend, et see koheselt kõrvale heideti ning uusi ja paremaid otsiti.
Esimene pool päevast möödus taas kõrvetava päikese all ja veevarud kahanesid silmnähtavalt. Lõuna paiku ilmataat meile siiski halastas ja kastis meid korraliku paduvihmaga. See tõi päris mõnusa leevenduse ja töö tempo tõusis kohe. Ehitusplatsilt kostvad kirvelöögid muutusid võrreldes hommikuga oluliselt tihedamaks. Tööpäev kujunes eelmistega võrreldes siiski veidi pikemaks. Kõik olid ühel meelel, et järgmisse päeva me selle päeva töö lõpetamist ei lükka ja neljas palgikord peab seina saama. Hakkama saime :-)
Pool päeva oli meil abiks ka 3-aastane Ralph Kristian, kes oli üsna pea seda meelt, et selles majas meeldiks talle elada küll.
Täna alustasime ka hoonepõhja tasandustöid. Kuna maja koht on väikese kallaku peal (kagu- ja loodenurga kõrguste vahe on u 50 cm), siis on vaja hoone alus täita pinnasega, et põrand meie tulevases majas ikka horisontaalne oleks.
Kui esimesel päeval ei juletud veel väga usinalt meie tegemiste kohta küsimusi esitada ja nii mõnedki pöörasid rajalt kõrvale, kui meid toimetamas nägid, siis nüüd käiakse üha usinamalt meie ehitusplatsi serval uudistamas ja küsimas. Kõik huvilised on jätkuvalt oodatud meie tegemisi vaatama ja nii muinasmaja kui muinasaegse elukorralduse kohta küsimusi esitama. Täna-homme saab seda teha, siis tuleb aga kahjuks kahenädalane paus. Uue ehitusetapiga alustame 26. juulil ja siis tegutseme nii kaua, kuni maja valmis saab. Need, kellel pole võimalik kohale tulla, võivad meile küsimusi esitada siinsamas blogiküljel, veebi vahendusel.

Loe lisaks

Muinasmaja kogub populaarsust

Tänaseks oli meie muinasmaja juba nii palju kõrgust kogunud, et Rõuge linnamäele tulnud inimestes huvi äratada. Nii mõnedki astusid juurde, et asja lähemalt uurida. Tänaseks tööpäevaks seatud eesmärgid said täidetud.  

Uudistajaid oli täna juba tublisti rohkem, kui kahel eelmisel päeval. Meie toimetamist tuli vaatama ka rühm algklasside lapsi, kellel täna siin spordilaager lõppes. Kui nad teada said, et talvel on plaan selles majas ka  viie-kuuekesi veidi aega elada, siis tekkis ühel neist kohe küsimus: "Kuidas nad nii väiksesse majja ära mahuvad?" Seda sai järele proovida vaid nii, et kõik lapsed üle kahe palgikorra kõrguse seina majja sisse ronisid. Ja mahtus neid meie 30 m2 suurusesse muinasmajja üsna palju. Ega me neid kokku lugeda ei jõudnud, aga umbes 30 pisikest põnevil rüblikut võis seal küll olla.

Oli ka selliseid uudistajaid, kes kohe usinalt kaasa mõtlema hakkasid ja meile mõnes küsimuses soovitusigi jagasid. Häid sõnu ja soove jätkus kõigil, kes leidsid mahti meie muinasmaja juures peatuda.

Töö kulges sama ladusalt, nagu eilegi. Kolmas palgikord on paigas ja uksekohaga hoone idaseinas sai ka algust tehtud. Kõik sujub suurepäraselt. Tahaksin siinkohal tänada kõiki, kes kolm viimast päeva minuga koos Rõuges on veetnud ja usinalt muinasmaja ehitusel kaasa löönud. Aitäh Liis, Eve, Riina, Kaisa, Maarja, Kristin, Tiit, Raido, Anti, Hannes, Andrus, Pikne, Mikk ja Aleksander. Te kõik olete suurepärased!

Loe lisaks

Muinasmaja kahe palgikorra kõrgune

Vaatamata sellele, et muinasmaja ehitajate hulgas pole kedagi, kellel oleks varasemat palkmaja ehitamise kogemust, said kõik oma tööga suurepäraselt hakkama. Maja alumised kaks palgikorda on paigas. Osad eile usinalt liimeistri ja kirvega töötanud piigadest käisid täna palgivahede soojustamiseks turbasammalt kogumas. 

Projektis osalejad on jätkuvalt entusiastlikud. Töö kulges nagu iseenesest. Kedagi ei olnud vaja suunata, kõik leidsid objektil ise oma koha. Erinevalt eilsest, kus põhieesmärgiks oli teadmiste ja oskuste omandamine, sai täna töö otstarbekamalt jaotatud. Ühe tööoperatsiooni  teostamine jäi algusest lõpuni sama inimese ülesandeks. Üritame tööd teha nii, et ennast paari esimese päeva jooksul läbi ei põletaks. Paraku on kõigil suur soov muinasmaja selle suve lõpuks valmis saada, seega tegutsetakse usinalt.

Esmapilgul lihtsana näiva samblakorjamise töö juures olid omad raskused ja seda sõna kõige otsesemas mõttes. Korjamine iseenesest ei olnud tõepoolest vist väga kontimurdev, aga märg sammal tuli ka metsast välja tarida ja teekond samblakogumise kohalt metsa servani oli u 2 km pikkune. Tüdrukuid oli metsas täna neli ja kokku korjasid nad päris aukartustäratava koguse sammalt. Et kõik kogutud sammal metsast välja tuua, oli vaja kaks korda sama tee jalge alla võtta. Seda, mis täna Rõuge muinasmaja juurde jõudis, jätkub aga vaid kahe palgikorra vahele. 

Senise kogemuse põhjal tundub, et kuigi palkmaja ehitamine füüsiliselt siiski pigem raskete tööde hulka kuulub, ei ole see ka midagi sellist, millega teostamine ilmvõimatu oleks. Kui natuke asja üle mõelda ja materjali tundma õppida, võiks sellega hakkama saada igaüks, kellel asja vastu piisavalt huvi. Seda räägime aga praegu. Homme alustame uksekoha tegemist. See on jälle midagi uut ja kuidas me sellega hakkama saame, selgub juba homme. 

Loe lisaks

Muinasmaja ehitamine Rõuges algas edukalt

Projekti esimesel päeval sai paika muinasmaja esimene palgikord. Ilmataat pani proovile meie vastupidavuse ja lülitas päikese täisvõimsusele. Allaandjaid sellegipoolest meie hulgas ei olnud. Kirvetöö proovisid järele ka projektis osalevad tütarlapsed.

Tänane päev möödus palkmaja ehitamise põhitõdede ja töövõtete õppimise tähe all. Abiks oli rahvusliku ehituse spetsialist Joosep Metslang, kelle juhendamine aitas meid selles töös üsna suure sammu võrra edasi. Saime teada, mida tuleb palkmaja ehitamisel silmas pidada, kuidas palke omavahel sobitada ja kirvest mingi konkreetse töövõtte puhul käsitseda. 

 

Esimene päev oli kõigile kogemusterohke. Ühise töö tulemusena sai paika muinasmaja seinte esimene palgikord. Ette on valmistatud ka teise palgikorra küljeseinte palgid.

 

Kirvega maja ehitamine ei kuulu kindlasti kergete tööde hulka. Seda tõdesid nii mõnedki meie hulgast. Sellele vaatamata keegi ei nurise. Kõigil osalejatel jätkub entusiasmi ja soovi jätkata ning sellest projektist võimalikult palju õppida.

Loe lisaks

Projekt käivitub 5. juulil 2010

Rõuge muinasmaja projekt toimub kahes etapis. Esimene 5.-10. juuli, teine algab 26. juulil ja kestab maja valmimiseni (orienteeruvalt kolm nädalat).

Kõik huvilised on neil aegadel oodatud Rõugesse maja ehitamist jälgima. Neid, kellel puudub võimalus kohale tulla, püüame jõudumööda veebilehe kaudu ehitamise käigu ning uute kogemuste ja avastustega kursis hoida. 


Loe lisaks