2016. aasta suve eesmärgid täidetud - plaan täis ja veidi ületatud ka
Neljapäeval (21.07.16) sepikoja seintele kerkima hakanud katusekonstruktsioon sai reedeks valmis ja üks katuseviil ka mättakatte peale. Laupäeval toimis mättakonveier nii kiirelt ja efektiivselt, et ei saanud arugi, kuidas sepikoda päriselt katuse alla sai. Pühapäeval kaeti sepikoja ääsitagaune sein ja osa katuse sisepinnast tuleohutuse tagamiseks savikattega. Aga veel enne seda, reede õhtuks, oli vastses sepikojas olemas ka ääs ja esimene sepis TÜ arheoloogia doktorandi Ragnar Saage eestvedamisel ja juhtimisel ning sel aastal Rõuge muinasmaja projektis osalenud 17-aastase Saksamaalt pärit noormehe assisteerimisel ja spetsiaalselt tema jaoks valmis taotud.
Kannatlikult oma järge oodanud aida katuse hari on samuti tänaseks kõigi ilmastiku mõjude eest kaitstud. See tähendab, et ka selle hoone ehitamine on nüüdseks praktiliselt lõppenud. Nii ait kui ka sepikoda jäävad ootama veel vaid peenemat sorti näputööd – ukseplankude tahumist ning nende ühendamist üheks korralikuks ukseks. Noh ja loomulikult tuleb see peenike kirvetöö siis ka oma kohale paigutada. Kui veel veidi kaugemale vaadata, siis on plaanis aidale ka üks korralik ja ajastuomane surulukk valmistada, sest aidauks peab olema kindel ja hoidma eemal need, kel oma ja võõrad asjad seamini kipuvad minema. Kuna meil on nüüd olemas ka selleks vajalikud tööriistad ja sobilik katusealune, siis võiks suruluku võti tulla juba päris oma sepikojast.
Päris viimasel päeval tehti veel nipet-näpet parandustöid eluhoone katusel. Kasetoht, mis vihma vastu kaitset pakub, ei taha kuidagi leppida katuse lõunaviilule paistva päikesega ja kipub mõnes kohas järgi andma. Lisaks on päikese käes ülessoojenenud katusealune just paras paik vapsikutele ja herilastele pesa tegemiseks. Tundub, et ka nemad oma pesa tegemisel seda imelist materjali tarvitavad, sest kõige rohkem vajavad paikamist just need kohad katusest, kus suuremad ja väiksemad vöödilise tagakehaga putukad oma pesa ehitanud. Kriitilisemad kohad on nüüd kenasti uued kasetohupaigad peale saanud, mis tähendab, et ka selles osa saame sügisele ja talvele veidi rahulikuma südamega vastu minna.
Kuigi meie muinastalu on vist nagu Tallinn, mis kunagi valmis ei saa, siis vähemalt algselt planeeritud hoonete ehitamise osas osas hakkame tasapisi lõpusirgele jõudma. Algusest lõpuni ehitamist ootab veel vaid laut. Siiani on ehitamisprotsesis osalenud inimesi väga erinevatelt eri- ja elualadelt. Võib-olla veidi ootuspäraselt on kõige suurema huvigrupina esinadtud arheoloogid. Samas on meie projektis kogemusi ja teadmis arhailisest palkhoone ehitusest ja muinastehnoloogiatest omandamas käinud inimesi väga paljudelt elualadelt. Osadel neist kindel plaan omandatut ka oma tarbeks rakendada, osad tulevad lihtsalt, et heita pilk minevikku ja sellest läbi praktika ka osa saada. Eriti hea meel on selle üle, et nii mõnedki huvilised tulevad siia kaugemalt.
Loodame, et tulevikus leiavad tee siia ka kutsehariduskeskuste õpilased. Kuna projekt ühendab endas nii muinastalu loomise kui ka vastavasisulise teoreetilise ja praktilise koolituse, siis võiks see huvi pakkuda paljudele. Meil on mida pakkuda – eelkõige muidugi teadmisi ja kogemusi rahvusliku ehituse ning metalli- ja puidutöö alalt. Üht-teist uut ja huvitavat saame õpetada ka neile noortele, kes on plaaninud oma tuleviku siduda maaturismiga.
Aasta-aastalt kasvab välisturistide hulk, kes on leidnud üles selle pisikese Kagu-Eesti nurgas asuva kohakese, kus lisaks vesioinale, energiarajale, spordihuvilisele vallale ja otse loomulikult imelisele loodusele saab näha killukest meie kodukandi minevikku selle kõige ehedamal kujul. Tänavu suvel said Rõuge vallal valmis uued infotahvlid, millest üks tutvustab ka muinastalu minevikku, olevikku ja tulevikku. Kõik, kelle sellesuvine puhkus viib neid Võrumaale, on oodatud külastama Rõuge valda, Ööbikuorgu ja otse loomulikult meie muinastalu.
Viimase Rõuge nädala pildid