Pildil: eluhoone
Meie pinnases on muinasaegsetest hoonetest paraku säilinud üsna vähe. Sageli saame tollaste majade kohta aimu vaid põrandajäänuste ja ahjust säilinud kivivare järgi. Seetõttu tuleb mitmes küsimuses pöörduda etnograafilise materjali poole.
Üheks olulisemaks omaduseks on, eriti meie kliimatingimustes, olnud hoone soojapidavus. Sellest tulenesid omal ajal ka mitmete elementide eripärad. Maja pidi olema madal, seinte kõrgus võis olla isegi vaid 2 m. Uks pidi samal põhjusel olema suhteliselt väike ja selle lävi asuma teise-kolmanda palgikorra kõrgusel. Aknaid tollastel hoonetel ei olnud, seintes olid tõenäoliselt vaid väikesed suitsu väljalaskeavad. Hoonete põrandad võisid olla kaetud savi või kivisillutusega, harvem kohtas puitpõrandaid, enimlevinuks võib arvatavasti pidada kõvakstambitud muldpõrandaga elamuid. Katuse kattematerjalina võidi kasutada nii kisklaudu kui ka õlgi, kuid välistatud ei ole ka mätaskatused. Küttekoldeks oli Eesti muinas-aegsetes eluhoonetes korstnata kerisahi.
Rõuge muinasmaja eluhoone on üheruumiline, rõhtpalktehnikas, savipõrandaga ehitis, mille pindala on 30 m² (5×6 m). Kisklaudadest viilkatus on suhteliselt madal, selle kaldenurk vaid 26°. Küttekoldeks on hoones korstnata kerisahi, mille ees süvendatud põhjaga toiduvalmistamise koht - lee.
Meie pinnases on muinasaegsetest hoonetest paraku säilinud üsna vähe. Sageli saame tollaste majade kohta aimu vaid põrandajäänuste ja ahjust säilinud kivivare järgi. Seetõttu tuleb mitmes küsimuses pöörduda etnograafilise materjali poole.
Üheks olulisemaks omaduseks on, eriti meie kliimatingimustes, olnud hoone soojapidavus. Sellest tulenesid omal ajal ka mitmete elementide eripärad. Maja pidi olema madal, seinte kõrgus võis olla isegi vaid 2 m. Uks pidi samal põhjusel olema suhteliselt väike ja selle lävi asuma teise-kolmanda palgikorra kõrgusel. Aknaid tollastel hoonetel ei olnud, seintes olid tõenäoliselt vaid väikesed suitsu väljalaskeavad. Hoonete põrandad võisid olla kaetud savi või kivisillutusega, harvem kohtas puitpõrandaid, enimlevinuks võib arvatavasti pidada kõvakstambitud muldpõrandaga elamuid. Katuse kattematerjalina võidi kasutada nii kisklaudu kui ka õlgi, kuid välistatud ei ole ka mätaskatused. Küttekoldeks oli Eesti muinas-aegsetes eluhoonetes korstnata kerisahi.
Rõuge muinasmaja eluhoone on üheruumiline, rõhtpalktehnikas, savipõrandaga ehitis, mille pindala on 30 m² (5×6 m). Kisklaudadest viilkatus on suhteliselt madal, selle kaldenurk vaid 26°. Küttekoldeks on hoones korstnata kerisahi, mille ees süvendatud põhjaga toiduvalmistamise koht - lee.
Aida jäänuseid meil rauaajast säilinud pole. Etnograafilises materjalis näeme, et aidad ehitati maapinnast kõrgemale, et tagada hoonele hea tuulutus ning kaitsta hoonet maapinnast tuleva niiskuse eest. See tagas paremad tingimused toiduainete ja riiete säilitamiseks. Aidad olid seetõttu ka puitpõrandaga. See hoone on ka kogu kompleksis ainukene puitpõrandaga hoone. Sellist tüüpi hoone hävimisel pinnasesse jälgi ei jää.
Aida katus on valmistatud pilliroost. Tol ajal võidi kasutada ka muid kõrrelisi. Teadaolevalt kasutati vanematel roo- ja õlgkatustel ka räästalaudu. Katuseharja katmisel on kasutatud mätast. Kuna mätaskatus on ka üks vanemaid katusetüüpe, siis me ei saa välistada, et mätast võidi kasutada rookattega katuse harja puhul. Etnograafilises materjalis selline lahendus puudub.