Kuum ilm ja lõõskav päike ei ole ilmselgelt lageda taeva all füüsilist tööd tegeva inimese sõber. Aga alla andnud me veel ei ole. Trotsime ilma ja tegutseme edasi.

Kõige tähtsamaks ja kiiremaks tööks on hetkel jätkuvalt katusematerjali tegemine ja paigaldamine. Siin tuleb ära kasutada iga hetk, kui rahvast veidikenegi rohkem kohal, sest ühe-kahe mehega neid pakse plankusid katusele ei saa. See tähendab omakorda, et töötame ilma puhkepäevadeta. Väiksemad tööd nagu ukse lõpetamine ja lavatsite tegemine võib jääda ka selleks ajaks, kui meeskond täitsa kokku kuivab.

Väike tagasilöök oli meie tegemistes ka. Olime selleks valmis, et kollet katva kiviplaadi (kolde võlvi) leidmisel tekib probleeme ja iga pealtnäha sobilik kivi ei pea temperatuurimuutustele vastu. Vaatamata valmisolekule oli siiski veidi kurb, kui oma kiviplaadist ilma jäime. Juba esimese tuleproovi ajal tekkis kivisse paar pragu ja järgmise päeva hommikul peale 45 min laastutuld purunes kivi mitmeks tükiks ning hoole ja armastusega laotud ahi kukkus kokku. Nüüd otsime kõikjalt uut. Vastasel juhul jäävad meie elanikud külma kätte. Seega ... kõik, kes juhtuvad kuskil nägema suurt   (-> 1 m2 läbimõõduga) lapikut kivi, helistage 5548781 või jätke teade siiasamasse.

Tuulit, Anu ja Pikset, kes ka eelmisel aastal muinasmaja ehitusel usinalt kaasa lõid, tabas tänavu Rõuges luulepisik. Ood muinasmajale (autorid Tuuli ja Anu) sai nii pikk, ei hakka seda täispikkuses siia ümber trükkima, aga osa sellest siiski:

/.../ Elas metsas Pifi-Viire,

Majakene kerkis kiirelt.

Kutsus kokku noori vanu,

karvaseid ja sulelisi. /.../

/.../ Palgi otsas koerakael,

Kirves oli täitsa pael.

Peitel päris imeasi,

liiva tõi meil Kopa masin /.../

Ja osa Pikse luuletusest ka:

Ma armastasin Muinasmaja,

kui juulikuu päike kõrvetas nahka.

Hoidsin kinni kirvest

kui viimsest suve irvest.

Kui süttis esimene tuli

                                    (ahjus)

Ei kustunud see enam iial meie

                                    (hinges) /.../

Möödunud suve algul, kui majaehitusega alustasime, oli töö suhteliselt ühekülgne - varade ja koerakaelte raiumine  ning puude koorimine. Täna jagunes meeskond aga suisa kolmeks, igal oma kindel ja jõukohane töölõik. Kaks meest, Anti ja Marko, rassisid endast oluliselt jämedamate palkide kallal. Töö sujus suurepäraselt ja katusematerjali varu täienes päris mitme korraliku laua võrra. Kirvetööd leidus veel kolmandalegi noormehele, kes valmiskistud lauad õigemaks tahus. See töö sarnaes veidi vara raiumisega, seega sai tänavu juba 16 aastane pesamuna Raivo toetuda möödunud aasta kogemustele ja töö sujus kenasti.

Kuna eelmisel aastal tekkis probleem oskaja ahjumeistriga ja majaehitus nii kui nii pooleli jäi, otsustas Kristiina talvel end kerisahjude ehituse ja materjalivaliku küsimustes põhjalikumalt kurssi viia, et ahi ise valmis teha. Täna toodigi tema juhendamisel kohale hunnik erinevas mõõdus kive, millest  majja soojaallikas valmis ehitatakse. Selle tööga tehakse algust juba homme. Kuidas me sellega hakkama saame, selgub lähipäevil. Usun, et saame, sest aasta aega tagasi ei olnud keegi maja ehitama tulnud inimestest selle tööga kokku puutunud, aga maja seinad on püsti ja katusekonstruktsioon pidas suurepäraselt vastu ka möödunud talve lumekoormale.

Meie Ingridiga sõtkusime savimassi ja tihendasime saadud seguga palgivahesid, et tuul sealt sisse ei puhuks. Ega töötingimuste üle pole keegi nurinat tõstnud, aga tuleb tunnistada, et võrreldes sügisese põrandasavi sõtkumisega oli tänane savis müttamine siiski oluliselt mõnusam, sest ilm on soe ja saime paljajalu savi sees ringi trampida ning seda varvaste vahelt läbi lasta. Ingridil tuli suisa tantsuisu peale :) Homme liitub savisõtkumis ja -tihendi naiskonnaga Tuuli. Nii võib juhtuda, et ülehomme õhtuks on seegi töö tehtud. Ainult otsaviilude tihendamisega võib veidi probleeme tekkida, sest vähemalt kahte meist  vaevab liiga suur kõrgusekartus.

Tiit jätkas eelmise aasta kursil. Tema pidas nagu ikka mitut ametit korraga - aitas ja juhendas kus vaja ning lisaks võttis ta enda kanda ka transpordiosakonna juhi rolli.

Juba mitmendat korda tähelepanu keskmesse sattunud kiisu otsutas täna juba terve päeva muinasmaja juures mööda saata, käis isegi toas ringi vaatamas. Mis teda meie maja juures võlub, ei tea. Koduta ta kindlasti olla ei saa, sest loomake on puhas ja terve. Aga tundub, et muinasmajas on midagi sellist, mis teda sinna meelitab. Ja see miski peab olema hea :)

Oma panuse muinasmaja ehitusse on nüüdseks andnud ka arheoloogid Valter Lang ja Ain Mäesalu. Pühapäeval, 10. oktoobril, tulid nemadki kaema, kuidas ehitus siiani kulgenud on ja panid kohe ka käed külge. Aega palgi lõhkiajamiseks kulus nei enamvähem sama palju kui teistelgi, aga töö meetodid olid senisest veidi erinevad - mõeldi rohkem. See ei tähenda, et siiani oleks ainult toorest jõudu kasutatud ja ajutöö kõrvale jäetud, aga seekord võeti asja veelgi rahulikumalt. Enne kiilu pihta löömist mõeldi ikka väga hoolega läbi kuidas ja kuhu täpselt kiil palgilõhesse sobitada ja millise nurga all peaks lööma, et palk läheks lõhki just sealt, kust ta lõhki minema peab. Tulemuseks oli see, et energiat asjatult ei kulutatud, uusi või unarusse jäänud lihaseid oma kehas ei avastanud kumbki ja katus sai poole päevaga umbes meetri jagu katet juurde.

Eelmisel nädalavahetusel asusime lõpuks ka selle töö kallale, mida olnuks väga mõnus teha palavatel suvepäevadel. Põrandakatte tarbeks kohaletoodud komponendid - savi, sõnnik, hundinuia ebemed ja liiv oli vaja sõtkuda ühtlaseks massiks. Kuna suve lõpp kulges pidevas meestepõuas, siis lükkus see töö sügisesse, mil paljajalu enam savi sisse ei roni. Et jalatallad ikka tunneks, mis nende alla jääb, ei saanud seda tööd teha kummikutes. Seega panid meie piigad villaste sokkide peale suured mustad prügikotid, mille ümber mässiti veel nn McGyver'i teipi. Selliste suurepäraste jalavarjudega ronisid tüdrukud majja savi sõtkuma. Alguses oli plaanis savisegu sisse minev vesi kuumaks ajada. Selleks tegime majja väikese lõkke ja riputasime poti veega selle kohale. Kuna sellele osale katusest, mis veel laudkatteta oli, sai peale tõmmatud kile, ei olnud suitsul eriti palju neid kohti, kust välja pääseda. Füüsilist tööd aga sellistes tingimustes siiski teha ei õnnestunud ja lõpuks otsustasime soojast veest loobuda. Aga palkidel on nüüd kerge suitsulõhn juures. Väikestes kogustes on see ju päris meeldiv.  Saime kinnitust teadmisele, et kütmise ajal peab hoidma "madalat profiili", ehk siis pead suitsupiirist kõrgemale tõsta ei tohi. Kui seda teha, on tuba maast laeni suitsu täis ja selles olemine muutub üpriski ebamugavaks. Aga see on juba tulevaste aegade teema.

Mehed jätkasid katuselaudade kiskumist ja midagi uut selle kohta eriti rääkida polegi. Väike uuendus siiski tehti. Kistava laua paksus märgiti pingule tõmmatud nööri abil palgile. Sel moel, mööda sirget joont liikudes, oli lauakiskumine veidi kergem.

Valmiskistud laudade inventuur andis tulemuseks 12 jooksvat meetrit laudu katuse alumise kihi jaoks. Lisaks on olemas ka paras kogus pinnalaudasid. Ühe katuseviilu pukkus on umbes 7,5 m. See tähendab, et vaatamata sellele, et tööjõuga just priisata pole, on asi sammukese haaval edenenud. Lootust, et maja selle sügise sees katuse alla saab, ei ole ma veel maha matnud.

Möödunud nädalavahetuse lõpus  hakkas meie muinasmaja vähemalt idaseina poolt vaadates juba päris maja moodi välja nägema (vt pilti). Kõigepealt pandi paika servalauad (räästapuud), mis toetuvad sarika konksudele (kookudele) (vt pilti). Nendele hakkavad omakorda toetuma katuselauad (vt pilti 1 ja pilti 2). Selleks, et vihm katuseharja vahelt sisse sadama ei hakkaks, peab üks katuseviil teisest veidi üle ulatuma. Sellise konstruktsiooni puhul tuleb arvestada ka tuulesuundadega. Et tugevam tuul katust maja pealt maha rebima ei hakkaks, peab kõrgem katuseviil olema sellel majaküljel, kust tõenäoliselt on karta suuremat tuult. Rõuges puhuvad väidetavalt rohkem idatuuled. Muinasmaja paikneb Rõuge muistse asulakoha perifeerias, väikeses sopis neemiku serval. Maja põhjakülg jääb seega vastu puudesalu, lõunasein aga lageda maa  poole. Antud juhul võibki tõenäolisemaks pidada, et idatuul siin veidi pöörab ja kõrgem katuseviil peaks jääma maja lõunaküljele. Nii ka tehtud sai. Maja põhjaküljel on katust juba üheksa laua jagu. See on umbes 1/3 tervest katuseviilust. Lõunaküljel on esialgu küll vaid kaks katuselauda, aga kui maja ida poolt vaadata, saab juba üsna selge ettekujutuse, milline see maja siis välja nägema hakkab, kui ta päris valmis on.

Ka põranda tarbeks vajaminev savi sai viimasel nädalavahetusel majja tassitud. Et see savitampijate ootel ära ei kuivaks, kaeti see kilega. Ei ole just eriti muinasaegne võte, aga paraku peame lähtuma sellest, et saame ehitamas käia vaid nädalavahetustel. Muinasaja inimene ehitas tõenäoliselt maja siiski ühe jutiga valmis ja mingeid muid suuri tegemisi selleks ajaks ette ei võetud. Seega peame tegema mõningaid järeleandmisi, mis aga maja ehitamise autentsuse seisukohalt tegelikult olulisi muutusi sisse ei too. Eks neid järeleandmisi on tehtud ju ka mõnes muus osas. Puud langetati siiski mootorsaega ja materjal on ka kohale toodud raudruunade, mitte härgade või hobustega. Ka kõige tõsimeelsemad taaskehastajad, panid töökindad kätte, et sellise tööga mitteharjunud käed suudaksid veel ka järgmisel päeval kirvest hoida ja tööd teha. Samuti käivad ehitajad ennast sooja dushi all pesemas ja toitu valmistame elektripliidil. Üks järeleandmine tuleb veel teha. Ideaalis peaks põrandat valmistama hakama alles siis, kui vähemalt üks kiht katuselaudadest ja hüdroisolatsiooniks kasutatav kuusekoor paigas on. Vastasel juhul sulataks vihm meie savipõranda pealmised kihid vedelaks ja kuna savi vett just väga kiiresti läbi ei lase, siis oleks meie muinasmajas peagi lögase põhjaga pisike tiik.  Meeskond on viimasel ajal pigem väike ja töö just väga kiirelt ei edene, seega otsustasin selle osa katusest, mis veel kisklaudadest katteta, kilega kinni katta ja nii saaks põranda tegemisega juba järgmisel nädalavahetusel algust teha.

Meestenappus on muinasmaja ehitusel kummitanud juba augusti teisest nädalast alates ja arvestatud tähtajaks me maja valmis ei saanud. Loodan siiralt, et meie puhul kehtib vähemalt vanasõna: "Tasa sõuad, kaugele jõuad" ja muinasmaja saab enne esimest lund siiski katuse alla. Tänan siinkohal taas kõiki, kes on oma panuse ehitusse andnud! Vaid tänu teile on paljud maja ehitust uudistamas käinud inimesed saanud rohkem aimu sellest, kuidas rauaajal maja ehitati ja millised võiksid olla tollased elamistingimused.

18.-19. septembril oli Rõuges väga väike meeskond. Kui arvestada meeste-naiste arvulist suhet, siis võiks seda nimetada koguni naiskonnaks, kus oli lisaks kolmele naisele ka kaks meest. Kaks meist olid ehitusel päris esimest korda. Ilm meie tegemisi sedapuhku eriti ei soosinud. Vahelduva eduga tibutas vihma ning tuul oli suhteliselt tugev ja üsna jahe. See meid aga siiski ehitusplatsilt minema ei peletanud ja pühapäeva pealelõunaks suutsime kehvemapoolse ilma Rõugest suisa eemale peletada. Jahedam ilm ja vihmasabinad utsitasid meid aga pidevalt tagant ja kõik viis entusiasti vehkisid usinalt kirvestega (vt pilti). Nii sai taas ära tehtud osa väga vajalikust tööst. Kaks meest rassisid palkide kallal, et neist laudu kätte saada. Naised aga tahusid sirgemaks puu keerdukasvamisest tingitud nö propellerisse kiskuvaid plankusid. Pea kõik seni kistud lauad käidi kirvega üle ja pühapäeval oli maja kõrval juba väike virn valmistahutud  plankusid. Et need veel sirgemaks saada, peab need raskuse alla saabelduma panema.

25.- 26. septembriks oli ennast ehitusele üles andnud juba veidi suurem meeskond. Taas oli kohale tulnud ka kaks uut huvilist, kes tahtsid anda oma panuse muinasmaja valmimisse. Kohal oli ka päris mitu juba suvel usinalt abis olnud meest ning kõige tipuks Kristiina, kes on muinasmaja naistest kõige kangekaelsem ja eelistab teha just selliseid töid, mida aja jooksul väljakujunenud arusaamade põhjal ikka veel "meestetöödeks" peetakse. Sel nädalavahetusel peeti teda osade maja uudistama tulnud inimeste poolt suisa ilmaimeks, mis tuleb eraldi fotole jäädvustada - "Naine, kes teeb kirvetööd!" (vt pilti)

Palgid, mille viimasel nädalavahetusel lõhkiajamiseks valisime, osutasid aga eriti kanget vastupanu ja uusi plankusid tuli sel korral juurde suhteliselt vähe. Samas sai aga ära tehtud palju nn nokitsemisetöid. Otsaviilude servad on nüüd sirged ja ühtlased (vt pilti). Kõik konarused, mis takistaksid katuselaudade paigaldamist ja hästiistumist, on maha tahutud (vt pilti). Sinna, kus sammalt nappima kippus, topiti seda juurde (vt pilti). Sarikate ja roovide fikseerimisest ülejäänud veise toornahk oli paar päeva ojas pesus (vt pilti) ja soolati uuesti sisse (vt pilti). Selle toornahaga on plaanis katta uks, et viimane korralikult tuult ja külma toast eemal hoiaks. Põrandapind on ka täiesti tasaseks aetud ning ootab veel vaid savikatet. Seda saab aga tegema hakata alles siis, kui esimene lauakiht katusele laotud. Valmistahutud plangud on omaenese raskuse alla vajuma pandud (vt pilti) ning loodetavasti saab tuleval nädalavahetusel neid juba katusele laduma hakata. Suur virn palgijändrikke ootab aga ikka veel laudadeks kiskumist (vt pilti) ja sirgemaks tahumist. Seega on jätkuvalt oodatud kõik, kel sügiseste toimetuste vahele kasvõi üks vaba päev peaks jääma. Nagu praktika näidanud on, leidub Eestis ikka veel neid, kel asja vastu huvi, aga seni mingil põhjusel appi pole jõudnud. Tubli Eesti mees, tule ja  aita muinasmaja katuse alla!

Nagu juba ülalpool mainitud, ootas meid ka üks üsna ebameeldiv töö. Kui augusti lõpus Rõugest lahkusime, olid roovid küll sarikatele paigaldatud, aga omavahel fikseerimata. Algselt oli plaanis sidumiseks kasutada kuusejuuri, nagu seda veel ka umbes 100 aastat tagasi tehti. Mind hakkas aga painama küsimus: kuidas neid kuusejuuri savipotis pehmeks hautati??? Metallist pada oli tol ajal ju veel ilmselge luksus. Üsna lihtsa lahenduse leidsime aga Taanist. Trelleborgi viikingimuuseumisse eksperimendi korras ehitatud maja puhul oli selleks kasutatud toornaha ribasid. Kui seda nägin, oli kohe selge, et ka Rõuge muinasmaja puhul tuleb sama meetodit kasutada. Toornahk tõmbab kuivades üsna korralikult kokku ja sel moel fikseerub ühenduskoht paremini kui ühegi teise materjali puhul. Toornahk lehkab aga üsna korralikult ning kuna libe nahk oma raskuse tõttu eest ära libisema kipub, siis on sellest ribade lõikumine üks paras katsumus. Mul endal oli klomp kogu aeg kurgus ja esimesed empotsioonid kippusid olema sellised, et liha nüüd enam tükk aega süüa ei tahaks. Õnneks olid Rõugesse tulnud mehed piisavalt hakkajad ja seegi töö sai tehtud. Otsa tegi lahti arheoloog Arvi, kes oma töö spetsiifikast lähtuvalt on elu jooksul nii mõnegi ebameeldiva asjaga kokku puutuma pidanud. Edasi võtsid selle töö üle Keijo, kes on uus projektiga liitunu ning Ain, kes oma suvest juba kolm nädalat Rõuges majaehitusse paigutanud. Ma ei usu, et keegi neist südames selle üle rõõmust hõisanud oleks, aga töö tehti ära vähemagi hädaldamiseta.

Katuselaudade kiskumine tundus mulle enesele enne esimese palgi lõhkiajamist oluliselt lihtsam, kui see tegelikult on. Teadmine, et sel teel on laudu tehtud üle 1000 aasta ja suhteliselt kergeid ning elegantseid viikingite laevu valmistati samuti kisklaudadest, andis selleks veelgi enam põhjust. Esimesed Rõuge katuse tarbeks kistud lauad kahandasid meie kõigi entusiasmi oluliselt. Tundus, et materjalikadu saab õige suur olema. Näitasin Taanis pilte meie muinasmaja eksperimendist ja augustis kistud laudadest Skuldelevi laeva rekonstrueerimisel osalenud Torben Hansenile. Tema sõnul oleme siiani kenasti hakkam saanud. Lisaks mainis ta, et 18 tonni kaalunud Skuldelev 2 ehitamiseks kulus tegelikkuses tervelt  60 tonni metsamaterjali. Kuna Skandinaaviamaades on taolisi eksperimenete korraldatud suhteliselt pika aja vältel ja kogemusi on neil kindlasti oluliselt rohkem kui meil, siis võiksime oma tulemustega ju üpris rahul olla. Samas mõtlen jätkuvalt selle üle, et selline materjali kadu (üle 2/3) on ikka liiga suur. Vaevalt rauaajal materjali nii kergekäeliselt raisati. Tõenäoliselt ei ole me veel lihtsalt suutnud jõuda nende põhiliste saladusteni, kuidas laudu võimalikult väikese vaeva ja materjali kadudega valmistada. Veidikene oma töö metoodikat siiski muutsime ja esialgu tundus, et viimane meetod on eelmisest ka veidi tõhusam. Kui alguses lisasime kiilusid piki palki avanevasse lõhesse, siis nüüd proovisime kiilusid lisada palgi otsa löödud lõhesse ja vaid mõnel juhul palgi küljelt kaasa aidates. Tundus, et jõud, mis sel moel rakenduvad on suuremad ja palk läheb hõlpsamalt lõhki. Kui nüüd kahte erinevat meetodit veel läbi katsetada, peaksime jõudma ka selleni, kumb neist siis ikka parem on.

Paar head inimest on muinasmaja ehitusel viimaste päevade jooksul abis käinud. Antud olukorras on isegi üheks päevaks kohale tulnud abilised teretulnud. Tänu neile oleme suutnud täita enesele võetud ülesanded.

Esmaspäevaseks ülesandeks oli maja otsaviilude lõplik paigaldamine. Sellega saime kenasti hakkama. Veidi raskem oli nii väikese inimneste hulgaga ülemise pärlini paigaldamine. 7 m pikkuse ja u 24 cm jämeduse palgi katuseharja kõrgusele tarimine oli üsna aeganõudev ja täpsust nõudev töö, aga paika me selle saime.

Teisipäeva õhtuks oli planeeritud sarikate panek. Sellega saime ka hakkama. Seega võib 17. augusti aastal 2010 kalendris ära märkida kui Rõuge muinasmaja sarikapeo päeva. Viimane sarikapaar sai paika küll üsna viimasel minutil, sest rasked vihmpilved ähvardasid taas meie üritust saboteerida. Enne vihmavalingut saime siiski selle sarikapaari paika. Võisime sammud rahuliku südamega ööbimiskoha poole seada. Üks olulistest etappidest sai maja ehitusel läbi.

Kuigi põranda tegemine lükkub edasi mõnele sügisesele nädalavahetustele, käisid meie tüdrukud korjamas lambapabulaid. Seda selleks, et savimass, mis meie muinasmaja põrandat katma hakkab, oleks elastsem ja vähemalt kohe ei praguneks. Selle mitte väga meeldiva töö oskasid piigad siiski piisavalt lõbusaks mõelda. Pererahvas oli väga lahke. Peale pabulakogumist, kostitati meid veel värskete tomatitega, mida otse tomatitaime küljest võtta lubati. Lisaks saime pabulameistreid (lambaid) ka paitada ja neid sel moel tänada. Paraku ei osanud need jäärahakatised sellest mitte midagi erilist arvata ja ajasid oma lambaasju edasi. Pere koer Troll oli võttis aga heameelega vastu kõik hellitused, mida jagada suutsime, kuni auto meile ja lambapabulatele järele jõudis.

Praegu on plaanis jätkata veel kolmapäeval ja natuke saame veel neljapäevast lisa. Loodame selle ajaga ka roovid paika saada. Kuidas muinasmaja ehitust jätkata, selgub ehk paari nädala jooksul. Plaan on maja siiski katuse alla saada. Ehk leidub veel ajaloo- ja arheoloogiahuvilisi, kel piisavalt vaba aega, et palgilahmakad katuselaudadeks kiskuda ja need ka paigaldada.

Katusekonstruktsiooni olime eelmisel nädalal nii kaugele valmis saanud, et seda tasapisi majale tõstma hakata. Paraku sai nii mõnelgi appi tulnud sõbral vaba aeg otsa ja ehitusplatsil oli nädala teisest poolest alates kaks-kolm meest päevas. Seega tuli intensiivsemalt aju rakendada, et leida mooduseid, kuidas nii väheste jõududega tööd jätkata.

Alumiste otsaviilu palkide majale tõstmine oli veel üsna lihtne. Need olid piisavalt pikad, et need otsapidi seinale ulatuksid. Kolme mehega sai need üsna kenasti ülemise seinapalgi peale toetada, siis ronis üks meestest üles, kaks tõukasid palki alt ja seinal olnud mees suunas palgi õigesse kohta. Sammal vahele ja paigas need alumised otsaviilu palgid olidki.

Veidi keerulisemaks muutus olukord siis, kui oli vaja paigaldada esimesed pärlinid, mis toetuvad kolmandale otsaviilu palgile. Kuid siingi leiti lahendus. Sarikad toetati vastu seina, neile põigiti asetatud pärlini ümber tõmmati köied ja sellise lihtsa konstruktsiooni abil veeti need paika. Selline tõstemehhanism on teada-tuntud juba ammustest aegadest. Väidetavalt on sel viisil võimalik palgid seinale saada ka siis, kui maja ehitab vaid üks mees. Ja tõenäoliselt saabki, vaja on vaid veidi kogemust.

Kuigi maja oleks tõepoolest võimalik ka üksi ehitada, on ikka veidi kurb, et mehi ehitusel nii vähe on. Hakkama saab, aga aega kulub oluliselt rohkem. Algselt planeeritud tähtajaks maja kindlasti valmis ei saa. Praegu jääb vaid loota, et sügise jooksul muinasmaja ikka katuse alla saame.

Laupäeval Rõuge linnamäe naabruses paikneval muistsel asulakohal käinud kolmest noorpaarist kutsusime ühe natukeseks ajaks ka muinasmaja ehitusele appi. Peigmees sai pihku rauaaegse kirve koopia, millega ta otsaviilu palgile kalde sisse raiuma pidi. Noormees tegi talle antud töö ära kiirelt ja korralikult. Juba 10 minuti pärast sai pruut ta endale tagasi. Pruudile meil kahjuks temaatilist ülesannet pakkuda ei olnud. Seega kasutasime olemasolevaid vahendeid. Ühel muinasmaja ehitajatest oli kaasas 9-kuune, 1 m pikkune tiigerpüütoni poeg, kelle abil oli hea pruudi julgust testida. Piiga sai sellega suurepäraselt hakkama. Mao kättevõtmine ei tundunud talle mingi probleem olevat. Aitäh Liis ja Ats! Pikka ja õnnelikku kooselu teile.

Maja ehitusel kasutame vaid autentseid võtteid ja meeste oma tööjõudu. Palgi metsast välja vedamisel oli meil siiski masina abi vaja. Eile hommikul sõitis muinasmaja ehitusplatsile metsaveoauto katusematerjaliga. Kolm nädalat vaid kirvest tööriistana kasutanud meestele oli väike kõrvalepõige tänapäeva päris meeliülendav. See, et  masin mängleva kergusega mehest jämedamaid palke maha laadis, tundus tol hetkel isegi natuke veider ja uskumatu. Võrdluseks võib mainida et 20–24  cm läbimõõduga 6 m pikkuse palgi tõstmiseks umbes 2 m kõrgusele seinale on vaja vähemalt nelja meest.

Võrreldes seinapalkidega oli kisklaua materjal üsna aukartustäratava läbimõõduga. Kui need palgid kohale jõudsid, tundus kõrvalseisvaid majaseinu vaadates, nagu oleks need imepeenikestest roigastest üles laotud. Nüüd tuleb need ülijämedad palgid veel 5 cm paksusteks plankudeks kiskuda. Kerge see töö olema ei saa. Kõige aeganõudvam on palgi pooleks ajamine, poolest palgist plangu lahti löömine läheb juba tükk maad lihtsamalt. Paraku on meeskond üsna kokku kuivanud, seega on oht, et maja tähtajaks valmis ei saa. Selle nädala lõpust jääb objektile vaid kolm meest ja lisa tulemas kahjuks ei ole. Seega siinkohal taas üleskutse neile, kes tunnevad soovi muinasmaja valmimisse oma panuse anda. Mingit ettevalmistust selle töö tegemiseks vaja pole. Hädapärased on vaid hea tahe ja natuke jõudu.

Kuna meeste põud kestab juba veid rohkem aega, kui karta oskasime, siis on sõbrad siin paari päeva kaupa abiks käinud, kui töö ja muud toimetamisesd vähegi lubavad. Sedapuhku tõid nad Austraaliast Euroopasse reisima tulnud sõbra Andrew Davies'e otse enne südaööd maandunud lennukilt Rõugesse muinasmaja ehitama. Kuigi esimene öö Rõuges jäi napiks, oli ta hommikul hakkamist täis, et kirves võtta ja maja ehitamisel kaasa lüüa. Siiani on ta väga hästi hakkama saanud ja näib üsna rahul olevat. Väidab, et viikingiaegse eluhoone rekonstrueerimisel osalemine on põnev kogemus ja et talle selline töö isegi meeldib.

Hüdroisolatsiioniks tarvilikku kasetohtu meil vajalikus koguses hankida ei õnnestunudki. Seega oli tarvis hakata otsima alternatiive. Selgus, et hädapärast ajab asja ka kuusekoor ära. Kuna katuselaudadeks sobib kõige paremini väidetavalt kuusk, mida meiegi kasutame, saime eile ka hädavajaliku alternatiivse isolatsioonimaterjali. Otsustasime esimese talve sellega läbi ajada. Kevadel on plaanis siiski lisaks kuusekoorele katuselaudade vahele ka kasetoht laduda. Loodame, et tuleval talvel lume asemel vihma ei saja, siis saame talvele juba julgemalt vastu vaadata.

Majaseinte lõppkõrgus on kümme palgikorda ja meetritesse ümberarvestatuna on see veidi üle 2 meetri. Katuseviilu alla mahub veel kaheksa palgirida. Seinte otsas turnides ei ole katuse ehitamine seega eriti mugav ja aega kuluks ka sel moel oluliselt rohkem. Seetõttu otsustati katus maja kõrval valmis teha, siis detailid ära märkida, katus koost lahti võtta ja maja kohal uuesti kokku panna. Sel moel peaks ehitus kulgema ohutumalt ja ka veidi kiiremini. Pühapäevaks tahame kõik katuseviilu alused palgid seina saada ja katuseharjaaluse pärlini paika panna.

Nüüd aga küsimuste ja vastuste juurde:

Tihti tuntakse muret selle üle, et ehitame nö toorest palgist. Peamiseks muretsemise põhjuseks see, et värske palk hakkab seinas keerama ja mängima. Mängima jäävad seinapalgid aga niikuinii. Kuivanud palgi puhul ehk veidi vähem. Kuna meie ehitame maja kirvega, mitte mootorsaega, siis on just toores palk see, millest ehitada tuleb. Värske puit on pehme ja kergemni töödeldav. Kaks aastat kuivanud palgi sisse varade ja koerakaelte raiumne oleks piltlkult öeldes enesetapp. Kahe aastaga kuivab puu liiga kõvaks ja sellise puu raiumine põrutab liigeseid üsna tugevalt. Isegi sel talvel viimase külmaga võetud palk on juba üpriski kõva. Teise argumendina võiks välja tuua, et kuna ehitame rauaaegse elumaja koopiat, siis tuleb mõelda ka selle aja eripäradele.  Peaksime arvestama sellega, et hooned põlesid sageli maha. Tundub uskumatuna, et inmesed elasid kaks aastat naabrite juures, kuni majapalk kuivas. Majad olid väikesed ja kui 20-30 m2 suurusesse majja kolib 5-6-liikmelise pere juurde veel teist samapalju, on seal nii kitsas, et elamise ruumi peaaegui ei jää. Isegi rauaaja inimene vajas tõenäoliselt hingamisruumi. Eriti tobedaks muutunuks olukord aga siis, kui maha põles terve küla...

Paljud on meie käest küsinud, kas seinapalkide vahele salapunne ka pannud oleme, et seinad stabiilsemad oleks. Kuna kasutame oma maja ehitamiseks optimaalse pikkusega (6 m) palke, siis otsene vajadus salapunnide järele puudub. Hästi raiutud varad ja koerakalead on piisavad, et majaseinad laiali ei vajuks. Nüüd oleme aga jõudnud katuseviilu aluste palgiridadeni maja otsaseintes. Kuna siin pole enam ristuvaid palke ja koerakaelasid, siis olime sunnitud kasutama ka salapunne. Oherdi, mis meil punniaukude puurimiseks kasutada oli, on aga üsna vana ja reedel andis see tööpingele alla. Hetkel on oherdi paranduses ja selleks, et töö seisma ei jääks, pidime üksteise otsa laotud palke veidi toestama, et uue palgi lisamisel alumised laiali ei vajuks. Piisas vaid paarist roikast ja töö jätkub.

Nii mõnedki on üllatunud, et kasutame palgivahede täitmiseks turbasammalt. Paljud arvavad, et see on happeline ja sööb seinapalgid läbi ning et see on liiga märg ja aitab kaasa mädaniku tekkele. Tegelikult on turbasammal pärit bakterivabast keskkonnast ja oma nõrga happelisuse tõttu pigem säilitab, kui hävitab. Mis oletatavasse liigniiskusesse puutub, töötab turbasammal nagu käsn - kui vaja võtab, kui vaja annab niiskust. Peale paduvihma seinapalgid üsna läbi vettinud ning ilma kuivenedes hakkab sammal palkidest liigset vett välja tõmbama. Palgivahedes oleva sambla kaudu maja justkui hingab ülearuse niiskuse välja.

Sageli käiakse ümber maja ja imestatakse, et kas aknaid polegi ja kas me plaanime kilplase viisi päikese kotiga tuppa tuua. Paraku peame siiski leppima selle valgusega, mis meile koldest paistab. Aknaid meie muisamajale ei tule. Rauaaja majadel lihtsalt  polnud aknaid. Oluline oli maja soojapidavus ja akenende kaudu oleks seda liiga palju välja läinud. Samal põhjusel olid uksed kõrge lävega ja suhteliselt väikesed (tänapäeva majadel on aknad umbes tollase ukse suurused).

Meie väikest ust vaadates tõdetakse sageli, et eks need muinasaja inimesed olid ju väikest kasvu  ka. Tegelikult hakkasid inimesed väiksemaks jääma alles keskajal. Muinasajal olid inimesed aga keskmiselt umbes sama suured kui tänapäeval.

Pühapäeval tegime töötegemisele väikese vahe sisse, ihu ja vaim vajasid puhkust. Esmaspäevast alustasime taas. Ehituse käigus üritatakse pidevalt mõelda sellele, kuidas ehitada nii, et lõpptulemus oleks parim, mida olemasolevate vahenditega on võimalik saavutada. Puhanud peaga jõuti nii mõnegi probleemi osas kiirele otsusele, kuidas oleks õigem ja parem. Eile sai neist otsustest üks juba realiseeritud - üheksanda ja kümnenda palgikorra vahele pandi risti üle maja talad, mis hoone konstruktsiooni tugevamaks ja seinad katuse survele vastupidavamaks peaksid muutma.

Kuna uksepostide ettevalmistamine võttis aega rohkem, kui palkide varamine ja koerakaelte raiumine, siis paar viimast palgikorda tehti valmis, aga korralikult üles veel ei laotud. St sammalt palkide vahele ei pandud, sest selleks, et ukseposte paika panna, pidime need viimased palgid maha võtma. Nüüd on vaja veel uks valmis teha ja ette panna.

Eile õhtul külastas meid perekond Karulast. Kuna me otsime pidevalt uusi lahendusi, on kõik head soovitused teretulnud. Pereisa Kalev, kellel on ohtralt kogemusi puitmajade ehitamisel, oli kohe valmis neid meiega jagama. Lisaks sellele, et ta meiega koos arutas, kuidas üht või teist asja paremini teha, võttis ta endale ka kodutööd.

Täna hommikul käisime langil, kust saame oma katusematerjali. Meil paluti üle vaadata, kas sarikapuud, mis meie jaoks olid välja valitud, sobivad. Muinasmaja sarikad peavad olema nö konksuga, millele hakkavad toetuma katuse servalauad. Selleks on vaja puud metsast kätte saada koos juurega. Seega läheb kaks meest homme metsa, et puude juured paraja pikkuse kohalt läbi raiuda. Edasine sarikapuude puhastamine liigsetest juurtest toimub aga juba maja juures.

Mingeid suuri erinevusi võrreldes eelmise nädalaga ei onud. Maja kerkis palgikord palgikorra järel nagu eelmiselgi korral. Nädala lõpuks oli ka uus meeskond jõudnud tõdemuseni, et töö ise õpetab. Töövõtted võib ju ette näidata (ja ega ilma selleta väga lihtne polegi), aga see, kuidas kirvega just soovitud kohta lüüa, kuidas ettemärgitud joonest mitte üle minna, saab selgeks alles töö käigus. Esimene päev on tavaliselt sisseelamiseks ja elementaarsete teadmiste oimandamiseks. Teisel päeval hakkab juba tekkima arusaamine, kuidas asi tegelikult käima peaks ning kolmandal päeval võib ennast mitme palgikorra kõrgusele paika sättida teadmisega: "Nüüd saan vist juba tõepoolest üsna kenasti hakkama". Ja saabki! Vaja on vaid tahtmist midagi sellist ära teha ja kannatust. Viimast just seetõttu, et ebakindlast algusest üle saada. Paari päevaga jõutakse sellele tasemele, et ise näha, kuidas oleks parem, lihtsam ja efektiivsem.

Ilmataat pani meid aga sel nädalal mitmel korral proovile. Kolm korralikku vihmavalingut paugu, välgu ja tugeva tuulega. Telefonijaamad olid sassis - Eesti operaatorite asemel pakkus telefon meile hoopis Läti võrku ja WiFi läks mõneks päevaks päris kaotsi.

Vihm muutis seinapalgid nii libedaks, et töö jätkamine muutus veidi tülikaks. Libeda palgi peal tasakaalu hoides vara raiuda on üsna keeruline, seega seadsime kahel õhtul sammud mõned tunnid varem ööbimiskoha suunas. Tööpäevad jäid loodetust lühemaks, aga looduse vastu siiski ei saa. Pole hullu, viimase palgikorra paneme paika esmaspäeval ja siis saame katuse kallale asuda.

Need noored taaskehastajad, kes muinasmaja ehitamisel kaasa lõid, on loodetavasti saanud kogemuse, mis neid muinasaja eluolu mõistmisele senisest tükk maad lähemale tõi. Oskused ja teadmised, mille nad Rõugest kaasa said, on neile ju nende huvi tõttu eriti väärtuslikud.

Muinasmaja ehituse juures läheb vaja ka kasetohtu, nii seinapalkide alla kui ka katuselaudade vahele niiskusisolatsiooniks. Seda polnud paraku piisavalt. Veidi lisa saime Rõuge piiril asunud majapidamise küttepuudelt. Paraku ei ole seda ikka niisuguses koguses kui vaja. Nii et kui sobiv küttepuu hunnik mõne õue peal sima hakkab, siis loodame pererahva lahkusele.

Üks projektiga liitunud tüdrukutest (Kristiina Paavel) tõestas, et kirves pole sugugi vaid meeste tööriist. Oma vaiksel ja rahulikul moel tegi see õbluke tütarlaps ära sama palju kui mehedki.

Kolmapäeval otsisime ahjumeistrit ja sellele kohale oli mitmeid kandidaate. Kuna üleskutses jäi kahjuks täpsustamata, et meie maja ehitatakse talgute korras ja meil lihtsalt pole raha, et ahjumeistrile väärikat palka maksta, siis valmistasime tõenäoliselt nii mõnelegi, kes asja vastu huvu tundsid, paraja pettumuse. Üks neist lubas siiski meie juurest järgmise nädala lõpus läbi astuda, et meid veidi juhendada.

Üsna varsti, st  9. augustist, hakkab väheks jääma ka muust tööjõust. Seega siingi väike üleskutse -

KUI SUL LEIDUB NÄDALAKE VABA AEGA JA SIND HUVITAB, KUIDAS EHITATI MAJA, KASUTADES TÖÖRIISTADEST PÕHILISELT KIRVEST, LIITU RÕUGE MUINASMAJA PROJEKTIGA!

Kuigi maja ehitus on sel nädalal veidi kauem aega võtnud, kui eelmise meeskonnaga, oleme jätkuvalt üsna heas graafikus. Kui veel arvestada asjaoluga, et üle poole selle nädala ehitajatest on tükk maad nooremad (meie pesamuna on vaid 15 aastane), on see tulemus isegi väga hea. Tempo on jätkuvalt kiirem sellest, mida Joosep Metslang projekti esimesel päeval reaalseks pidas. Nädala lõpuks loodame maja seinad valmis saada, et järgmisest nädalast katuse ehitamisega alustada.

Uudistajate sekka satub üha rohkem neid, kel endal kogemusi palkmaja ehitamisega ja kes meile vahel häid näpunäiteidki annavad. Oleme mõtisklenud selle üle, kuidas muuta hõlpsamaks varade raiumine, kui majaseinad juba liiga kõrgeks kerkinud on. Kõige kergem oli vara raiuda siis, kui töödeldav palk oli umbes vöö kõrgusel. "Kiiktellingud" olid abiks küll, aga nendega tekkis ka mõningast lisatööd, seega loobuti nendest juba järgmisel päeval. Teise võimalusena mõeldi selle üle, et peale vara märkimist tõstetakse palk seinalt uuesti maha, et vara hõlpsam raiuda oleks. Paraku ei tarvitse varatud palk alumise peale esimese raiumise järel ideaalselt passida, seega tuleks palki mitu korda seinale ja maha tõsta. Seega loobuti ka sellest mõttest ja vara raiumine toimub jätkuvalt üha kõrgemaks kasvaval seinal.

Üks tänastest külastajatest pakkus  välja suurepärase lahenduse - kui palgikordi on juba nii palju, et neid on mugav töödelda, hakatakse uue palgi lisamisel alumisi palke seinast välja veeretama (eelnevalt tuleb vaid ära märkida, millise palgikorraga tegemist on). Kui kõik palgid on varatud, siis laotakse seinad korraga üles. Iseenesest väga lihtne moodus. Natuke kahju on vaid sellest, et ise nii elementaarse asja peale tulla ei suutrnud. Antud juhul seda meetodit enam kasutada ei saa ja tõenäoliselt saaks takistavaks teguriks ka see, et muinasmaja asub väikese kallaku peal ja seinte alla on laotud kivid.

Täna valmistati käepärastest vahenditest (roikad ja nöör) seinetele ronimise hõlbustamiseks abivahend, mida võib tinglikult ka redeliks nimetada.

Taaskehastajate meeskonna eestvedaja Kristjan hakkas aga mõtisklema muinasaegse ühiskonna ja töökorralduse ning omanditunde ja töö kvaliteedi suhte üle.

Üks tänahommikustest külalistest tegi meie projektile ka väikese annetuse. Selle abil saame nüüd oma tavapärase toidulaua paaril õhtul mitmekesisemaks muuta.

Esmaspäeval alustas muinasmaja ehitusel uus vahetus. Vanast meeskonnast on alles vaid Ammon, kes uutele eelmises ehitusetapis omandatud oskusi ja teadmisi edasi annab. 5. juulil alustas tema samast punktist, kust selle nädala ehitajad. Tänaseks on ta jõudnud sellele tasemele, et uutele omandatud kogemusi jagada ja nende tegemisel silma peal hoida. Seega oleme jõudnud tõdemuseni, et selle tööga peaks hakkama saama igaüks, kel vaid piisavalt huvi ja tahtmist.

Osa uuest meeskonnast on taaskehastajad seltsist Idatee Vardjad. Taaskehastamine on hobi, mille käigus inimesed ajastukohaste rõivaste ja tööriistade kasutamisega, söökide, jookide, tööde ja meelelahutuse proovimisega kogevad elu nii, nagu see mõnel varasemal perioodil ajaloos olla võis. Rõuge muinasmaja ehitamisel kaasalööjate huviperioodiks ongi noorem rauaaeg.

Vaatamata sellele, et ehitajad alles kohanesid uue olukorraga ja õppisid seda, kuidas vaid kirvest kasutades maja ehitada, sai palgikord siiski õhtuks paika. Muinasmaja seinad ulatusid esmaspäeva õhtuks keskmist kasvu inimesele juba lõuani. Teisipäeval oli plaanis paika saada ka seitsmes palgikord. See eesmärk sai peaaegu täidetud, vaid imevähe jäi vajaka. Kolmapäeva hommikul on vaja veel veidi kohendada otsaseinte varasid ja saabki sambla kuuenda ja seitsmenda palgikorra vahele panna. Ka uksekoht saab seitsmenda palgikorraga oma täiskõrguse.

Selle nädalaga peame muinasmaja seinad valmis saama, et järgmisel nädalal katuse ehitusega algust teha.

Esmaspäevased Vikerraadio uudised tõid kohale varasemast rohkem uudishimulikke, kes tahtsid oma silmaga ära näha, kuidas rauaaja maja ehitatakse. Loodame, et nende hulk kasvab veelgi.

Oma ohvri kuumus lõppkokkuvõtteks ikka nõudis. Pidime tunnistama, et inimene pole masin. Kui nädala esimesel poolel suutsime päevas palgikorra seina saada, siis viienda palgikorra paigaldamiseks kulus terve reede ja pool laupäevast pealekauba. Viis palgikorda nädala jooksul on meie endi arust aga siiski üsna edukas tulemus. 

Paralleelselt toimus ka hoonepõhja täitmine pinnasega. Seal kus majaseinte ja maapinna vahel tühjus haigutas, pandi palkide alla kive ja niiskuse isolatsiooniks kasetohtu.

Kuna palgitöötlemiseks mõeldud suursaag tuli kasutusele alles 19. saj, tuleb meie muinasmaja puhul ukseplangud ja katuselauad palgist samuti kirve abil kätte saada. Lisaks kirvele kasutatakse selleks abivahendina vaid kiilusid. Kuna ukseava on valmimas, hakkasime asjaga vaikselt pihta. Esimese palgijupi saime pooleks küll. Tuleb vaid leida võimalikult oksavaba ja mitte keerdukasvanud puu, siis peaks päris libedalt minema.

Esimese nädalaga võime ülimalt rahule jääda. Pool maja kõrgusest on käes ja palju oskusi juurde saadud.

Tahan siinkohal veelkord tänada kõiki, kes muinasmaja ehitamisel osalesid. Te olite megatublid :-) ja ma läheks iga kell teiega koos luurele. Suur tänu ka neile, kes maja uudistamas käisid ja küsimusi esitada julgesid.

Kuidas asjad Rõuges edasi arenema hakkavad, saab teada juba nädala pärast. Kõik kel vähegi huvi, võivad alates 26. juulist taas meie tegemisi kas kohapeal või veebi kaudu jälgida. Oodatud on kõikvõimalikud teemakohased küsimused.

Töö efektiivsus Rõuge muinasmaja ehitusel on jätkuvalt suurepärane. Meeleolu on endiselt hea, "koerakaelad" ja varad valmivad mängeldes ning kõigil jätkuvalt piisavas koguses tööindu. Ma pole veel kunagi kohanud nii suurepärast meeskonda. Mul on väga-väga vedanud!
Eile hommikul raiuti valmis ka uksepostid. Ukseava kõrgus on juba kahe palgi kõrgune. Kolm veel ja ukse kõrgus ongi käes. Eilehommikuse seisuga olid seinad juba nii kõrged, et seintele tõstetud palgi töötlemine muutus juba veidi ebamugavaks. Sellele mõeldi juba eelmisel õhtul. Paar poissi panid pead kokku ja mõtlesid välja "kiiktellingud", mille eskiisjoonised kohapela ka valmisid. Eile ehitati need kiirelt ka valmis ja kohe ka võeti kasutusse. Järele sai proovitud veel mitmeid töötamise asendeid, isegi kõhuli palgil. Paraku oli see viimane siiski niivõrd ebamugav tööasend, et see koheselt kõrvale heideti ning uusi ja paremaid otsiti.
Esimene pool päevast möödus taas kõrvetava päikese all ja veevarud kahanesid silmnähtavalt. Lõuna paiku ilmataat meile siiski halastas ja kastis meid korraliku paduvihmaga. See tõi päris mõnusa leevenduse ja töö tempo tõusis kohe. Ehitusplatsilt kostvad kirvelöögid muutusid võrreldes hommikuga oluliselt tihedamaks. Tööpäev kujunes eelmistega võrreldes siiski veidi pikemaks. Kõik olid ühel meelel, et järgmisse päeva me selle päeva töö lõpetamist ei lükka ja neljas palgikord peab seina saama. Hakkama saime :-)
Pool päeva oli meil abiks ka 3-aastane Ralph Kristian, kes oli üsna pea seda meelt, et selles majas meeldiks talle elada küll.
Täna alustasime ka hoonepõhja tasandustöid. Kuna maja koht on väikese kallaku peal (kagu- ja loodenurga kõrguste vahe on u 50 cm), siis on vaja hoone alus täita pinnasega, et põrand meie tulevases majas ikka horisontaalne oleks.
Kui esimesel päeval ei juletud veel väga usinalt meie tegemiste kohta küsimusi esitada ja nii mõnedki pöörasid rajalt kõrvale, kui meid toimetamas nägid, siis nüüd käiakse üha usinamalt meie ehitusplatsi serval uudistamas ja küsimas. Kõik huvilised on jätkuvalt oodatud meie tegemisi vaatama ja nii muinasmaja kui muinasaegse elukorralduse kohta küsimusi esitama. Täna-homme saab seda teha, siis tuleb aga kahjuks kahenädalane paus. Uue ehitusetapiga alustame 26. juulil ja siis tegutseme nii kaua, kuni maja valmis saab. Need, kellel pole võimalik kohale tulla, võivad meile küsimusi esitada siinsamas blogiküljel, veebi vahendusel.

Uudistajaid oli täna juba tublisti rohkem, kui kahel eelmisel päeval. Meie toimetamist tuli vaatama ka rühm algklasside lapsi, kellel täna siin spordilaager lõppes. Kui nad teada said, et talvel on plaan selles majas ka  viie-kuuekesi veidi aega elada, siis tekkis ühel neist kohe küsimus: "Kuidas nad nii väiksesse majja ära mahuvad?" Seda sai järele proovida vaid nii, et kõik lapsed üle kahe palgikorra kõrguse seina majja sisse ronisid. Ja mahtus neid meie 30 m2 suurusesse muinasmajja üsna palju. Ega me neid kokku lugeda ei jõudnud, aga umbes 30 pisikest põnevil rüblikut võis seal küll olla.

Oli ka selliseid uudistajaid, kes kohe usinalt kaasa mõtlema hakkasid ja meile mõnes küsimuses soovitusigi jagasid. Häid sõnu ja soove jätkus kõigil, kes leidsid mahti meie muinasmaja juures peatuda.

Töö kulges sama ladusalt, nagu eilegi. Kolmas palgikord on paigas ja uksekohaga hoone idaseinas sai ka algust tehtud. Kõik sujub suurepäraselt. Tahaksin siinkohal tänada kõiki, kes kolm viimast päeva minuga koos Rõuges on veetnud ja usinalt muinasmaja ehitusel kaasa löönud. Aitäh Liis, Eve, Riina, Kaisa, Maarja, Kristin, Tiit, Raido, Anti, Hannes, Andrus, Pikne, Mikk ja Aleksander. Te kõik olete suurepärased!

Projektis osalejad on jätkuvalt entusiastlikud. Töö kulges nagu iseenesest. Kedagi ei olnud vaja suunata, kõik leidsid objektil ise oma koha. Erinevalt eilsest, kus põhieesmärgiks oli teadmiste ja oskuste omandamine, sai täna töö otstarbekamalt jaotatud. Ühe tööoperatsiooni  teostamine jäi algusest lõpuni sama inimese ülesandeks. Üritame tööd teha nii, et ennast paari esimese päeva jooksul läbi ei põletaks. Paraku on kõigil suur soov muinasmaja selle suve lõpuks valmis saada, seega tegutsetakse usinalt.

Esmapilgul lihtsana näiva samblakorjamise töö juures olid omad raskused ja seda sõna kõige otsesemas mõttes. Korjamine iseenesest ei olnud tõepoolest vist väga kontimurdev, aga märg sammal tuli ka metsast välja tarida ja teekond samblakogumise kohalt metsa servani oli u 2 km pikkune. Tüdrukuid oli metsas täna neli ja kokku korjasid nad päris aukartustäratava koguse sammalt. Et kõik kogutud sammal metsast välja tuua, oli vaja kaks korda sama tee jalge alla võtta. Seda, mis täna Rõuge muinasmaja juurde jõudis, jätkub aga vaid kahe palgikorra vahele. 

Senise kogemuse põhjal tundub, et kuigi palkmaja ehitamine füüsiliselt siiski pigem raskete tööde hulka kuulub, ei ole see ka midagi sellist, millega teostamine ilmvõimatu oleks. Kui natuke asja üle mõelda ja materjali tundma õppida, võiks sellega hakkama saada igaüks, kellel asja vastu piisavalt huvi. Seda räägime aga praegu. Homme alustame uksekoha tegemist. See on jälle midagi uut ja kuidas me sellega hakkama saame, selgub juba homme. 

Tänane päev möödus palkmaja ehitamise põhitõdede ja töövõtete õppimise tähe all. Abiks oli rahvusliku ehituse spetsialist Joosep Metslang, kelle juhendamine aitas meid selles töös üsna suure sammu võrra edasi. Saime teada, mida tuleb palkmaja ehitamisel silmas pidada, kuidas palke omavahel sobitada ja kirvest mingi konkreetse töövõtte puhul käsitseda. 

Esimene päev oli kõigile kogemusterohke. Ühise töö tulemusena sai paika muinasmaja seinte esimene palgikord. Ette on valmistatud ka teise palgikorra küljeseinte palgid.

Kirvega maja ehitamine ei kuulu kindlasti kergete tööde hulka. Seda tõdesid nii mõnedki meie hulgast. Sellele vaatamata keegi ei nurise. Kõigil osalejatel jätkub entusiasmi ja soovi jätkata ning sellest projektist võimalikult palju õppida.