Katuseehitus ja Korduma Kippuvad Küsmused
Et muinasmaja katuse ehitus hõlpsamalt kulgeks, otsustati see maja kõrval maas valmis ehitada ja siis jupphaaval maja peal kokku panna. Katusematerjaliga läks oodatust veidi kauem aega. Eile tõime sarikapuud metsast välja ja nüüd on jälle korralik tööjärg ees.
Muinasmaja külastamas käinud inimesed esitavad sageli samu küsimusi ja paljud teadmised, mis koolis õpitud, on meelest läinud. Seega otsustasime neile korduma kippuvaile küsimustele siinkohal vastata ja ka mõningaid väärarusaamasid kummutada.
Majaseinte lõppkõrgus on kümme palgikorda ja meetritesse ümberarvestatuna on see veidi üle 2 meetri. Katuseviilu alla mahub veel kaheksa palgirida. Seinte otsas turnides ei ole katuse ehitamine seega eriti mugav ja aega kuluks ka sel moel oluliselt rohkem. Seetõttu otsustati katus maja kõrval valmis teha, siis detailid ära märkida, katus koost lahti võtta ja maja kohal uuesti kokku panna. Sel moel peaks ehitus kulgema ohutumalt ja ka veidi kiiremini. Pühapäevaks tahame kõik katuseviilu alused palgid seina saada ja katuseharjaaluse pärlini paika panna.
Nüüd aga küsimuste ja vastuste juurde:
Tihti tuntakse muret selle üle, et ehitame nö toorest palgist. Peamiseks muretsemise põhjuseks see, et värske palk hakkab seinas keerama ja mängima. Mängima jäävad seinapalgid aga niikuinii. Kuivanud palgi puhul ehk veidi vähem. Kuna meie ehitame maja kirvega, mitte mootorsaega, siis on just toores palk see, millest ehitada tuleb. Värske puit on pehme ja kergemni töödeldav. Kaks aastat kuivanud palgi sisse varade ja koerakaelte raiumne oleks piltlkult öeldes enesetapp. Kahe aastaga kuivab puu liiga kõvaks ja sellise puu raiumine põrutab liigeseid üsna tugevalt. Isegi sel talvel viimase külmaga võetud palk on juba üpriski kõva. Teise argumendina võiks välja tuua, et kuna ehitame rauaaegse elumaja koopiat, siis tuleb mõelda ka selle aja eripäradele. Peaksime arvestama sellega, et hooned põlesid sageli maha. Tundub uskumatuna, et inmesed elasid kaks aastat naabrite juures, kuni majapalk kuivas. Majad olid väikesed ja kui 20-30 m2 suurusesse majja kolib 5-6-liikmelise pere juurde veel teist samapalju, on seal nii kitsas, et elamise ruumi peaaegui ei jää. Isegi rauaaja inimene vajas tõenäoliselt hingamisruumi. Eriti tobedaks muutunuks olukord aga siis, kui maha põles terve küla...
Paljud on meie käest küsinud, kas seinapalkide vahele salapunne ka pannud oleme, et seinad stabiilsemad oleks. Kuna kasutame oma maja ehitamiseks optimaalse pikkusega (6 m) palke, siis otsene vajadus salapunnide järele puudub. Hästi raiutud varad ja koerakalead on piisavad, et majaseinad laiali ei vajuks. Nüüd oleme aga jõudnud katuseviilu aluste palgiridadeni maja otsaseintes. Kuna siin pole enam ristuvaid palke ja koerakaelasid, siis olime sunnitud kasutama ka salapunne. Oherdi, mis meil punniaukude puurimiseks kasutada oli, on aga üsna vana ja reedel andis see tööpingele alla. Hetkel on oherdi paranduses ja selleks, et töö seisma ei jääks, pidime üksteise otsa laotud palke veidi toestama, et uue palgi lisamisel alumised laiali ei vajuks. Piisas vaid paarist roikast ja töö jätkub.
Nii mõnedki on üllatunud, et kasutame palgivahede täitmiseks turbasammalt. Paljud arvavad, et see on happeline ja sööb seinapalgid läbi ning et see on liiga märg ja aitab kaasa mädaniku tekkele. Tegelikult on turbasammal pärit bakterivabast keskkonnast ja oma nõrga happelisuse tõttu pigem säilitab, kui hävitab. Mis oletatavasse liigniiskusesse puutub, töötab turbasammal nagu käsn - kui vaja võtab, kui vaja annab niiskust. Peale paduvihma seinapalgid üsna läbi vettinud ning ilma kuivenedes hakkab sammal palkidest liigset vett välja tõmbama. Palgivahedes oleva sambla kaudu maja justkui hingab ülearuse niiskuse välja.
Sageli käiakse ümber maja ja imestatakse, et kas aknaid polegi ja kas me plaanime kilplase viisi päikese kotiga tuppa tuua. Paraku peame siiski leppima selle valgusega, mis meile koldest paistab. Aknaid meie muisamajale ei tule. Rauaaja majadel lihtsalt polnud aknaid. Oluline oli maja soojapidavus ja akenende kaudu oleks seda liiga palju välja läinud. Samal põhjusel olid uksed kõrge lävega ja suhteliselt väikesed (tänapäeva majadel on aknad umbes tollase ukse suurused).
Meie väikest ust vaadates tõdetakse sageli, et eks need muinasaja inimesed olid ju väikest kasvu ka. Tegelikult hakkasid inimesed väiksemaks jääma alles keskajal. Muinasajal olid inimesed aga keskmiselt umbes sama suured kui tänapäeval.