Muistne tare ongi valmis ja tänuõhtugi peetud

Selle suve algul lootsime küll salaja, et muinasmaja saab valmis juulikuu jooksul, aga uskuda seda siiski ei julenud. Palgivirn, mis laudadeks kiskumist ootas oli ju üsna aukartustäratav. Ühel hetkel kuu keskpaiku olid aga katuse tarbeks vajalikud lauad kõik olemas. Ja siis tekkis juba kindlam tunne, et maja saabki nüüd valmis. Aga ... mehed hakkasid jälle vägisi otsa saama. Vahepeal tekkis ehitusse isegi peaaegu nädalane vahe. Mitmelgi päeval olime maja juures abikaasaga kahekesi. Suurim soov oli tänuõhtuks siiski vähemalt katus majale peale saada. Magamislavatsitele ja muudele pisitöödele otsustasin mõelda peale seda. Saime 29. juuliks valmis nii katuse, ukse kui ka lavatsid. Tunne oli veidi segane. Kas tõesti valmis? Jah, valmis!

Uut ahju silmakivi olime vähehaaval harjutanud tasase tulega. Vahetult enne tänuõhtut panime ahju korratlikult proovile. 2,5 tundi kütmist, hästi palju suitsu ja nii saidki kõik muinasmaja tänuõhtule tulnud kerge saunakogemuse osaliseks. Tare läks ikka väga soojaks. Aga ärgem unustagem, et praegu on suvi ja ilmad kuumad. Loodame, et see suhteliselt väike kivihunnik suudab ka talvel piisavalt sooja anda.

Peale tänuõhtut võttis muinasmaja vastu esimesed ööbijad. Ja kass NoRa sättis ennast ka juba julgemalt majja. Varem ta hoidus majja sisenemast. Selge märk sellest, et kodukiisuga tegemist pole ja tuppa pole teda ka varem kutsutud. Nüüd võttis ta aga julguse kokku ja ronis ööbijatele kaissu. Hakkasin mingil hetkel isegi veidi muretsema, et harjutame kassikese kodutoidu ja sooja toaga ära ning tema elu peale meie lahkumist läheb keerulisemaks. Aga loodus on siiski vägevam kui inimene. Ühel viimastest Rõuges veedetud päevadest tõime NoRale puhta võiga tehtud kartuliputru hakklihakastmega, millele lisatud veel ohtralt hapukoort. Kass nuusuutas külakosti ja läks hoopis hiirejahile. Umbes 10-15 minuti pärast oli ta saagiga tagasi ja näitas meile, milline on parim roog ja et tema pärast pabistada vaja pole. NoRa saab hakkama :)

Kuidas meie tänuõhtu korraldamisega hakkama saime, ma ise küll hinnata ei mõista. Seda, kas õhtu asja ette läks, saavad öelda teised. Loodan väga-väga, et kõik, kes kohale tulid, veetsid mõnusa õhtu. Tänan siinkohal veelkord kõiki, kes maja ehitusel kaasa lõid või muul moel projekti toetasid, tänan ka kõiki neid, kes maja uudistamas käisid ja kohalikku rahvast, kes meid muinasmajaga oma õuele lubasid.

Nüüd võikski nagu asjale vaikselt punkti panema hakata, aga tasapisi on hakanud idanema idee tervest muinastalust. Kui kõik kulgeb soodsalt, siis peaks tulevikus elumaja kõrvale kerkima ka abihooned ja sepikoda. Seda aga väga kindlalt veel lubada ei saa. Raudkindel on see, et 2012 aasta veebruaris kolivad esimesed julged nädalaks muinasmajja sisse. Siis saame teada, kui hea maja me ehitasime ja kuidas muinasaja inimesed elasid.