Ametlikult on 2014. aasta hooaeg Rõuge muinastalus lõppenud
3. augustil pandi ametlikult lustakas punkt 2014. aasta muinastalu ehituse hooajale. Nagu eelreklaamis lubatud, pajatasime muinastalu minevikust, olevikust ja tulevikust, näitasime, kuidas sepad 1000 aastat tagasi rauda tagusid ja andsime huvilistele võimaluse kõlavööd kududa. Meeleoluka punkti muinastalu avatud uste päevale pani rahvatantsurühm „Känd ja käbid“ Tallinnast. Paraku tuleb tunnistada, et vaatamata meie ühistele jõupingutustele kõigi planeeritud töödega muinastalu ehitusel päris lõpule ei jõudnud. Seega tuleb korraldada veel üks mitteametlik ja plaaniväline sõit Rõugesse millalgi septembris.
Muinastalu uudistamise ja hooaja lõpetamise ürituse algusajaks oli kuulutusel 16.00. Veel mõned minutid, enne algust oli muinastalu juurde viiv teerada päris tühi. Hinge puges kahtlus, et meie tegemised ei lähegi enam kellelegi korda. Mis siis juhtus??? Aga kartus oli siiski asjatu. Just üsna täpselt kell 4 hakkasid inimesed tasapisi saabuma ja lõpuks kogunes muinasmaja huvilisi kokku päris kenake hulk. Lükkasime siis algust veidike edasi, nagu ülikoolis – akadeemilise veerandtunni jagu.
Mõned kohaletulnutest olid muinasmaja tegemistega juba niigi üsna hästi kursis. Nii püüdsingi oma muinasmajajuttu veidi teisiti ajada kui tavaliselt. Kui hästi-halvasti see mul õnnestus, oskavad küll vaid kuulajad öelda. Samas oli meil seekord siiski pakkuda ka midagi sellist, mida varem muinasmajas näha pole saanud. Rekonstrueeritava sepikoja ääs on selline, et seda saab väga edukalt ka õues kasutada. On teine sihuke … kaasaskantav. Muinasaegsest sepatööst rääkis TÜ arheoloogia doktorant Ragnar Saage ja sepatööd demonstreeris Karl Kaspar Säre. Kristin Otti (tema on meil üks paadunud muinasmaja fännidest ja ühtlasi ka üks elamise eksperimendis osalenutest) õpetas huvilistele kõlavöö kudumist. Ja huvi oli suur.
Lõpuks astusid „lavale“ ka Tallinnast saabunud rahvatantsijad. Ja lubatud silmailu oli kuhjaga. Kava oli ühteaegu lustakas ja ilus ja minu jaoks natuke kurb ka. Ja selleks väikeseks nukruseks oli põhjust ka. Enne ürituse algust jätsin välja ütlemata, et rahvatantsurühm „Känd ja käbid“ on just see, kus ma koos kaasaga (Tiit Kobrusepp) omal ajal aastaid jalga keerutamas käisin. Paraku tuli ühel hetkel teha valik – sedapuhku siis muinasmaja ja rahvatantsu vahel. Ja see valik oli raske. Siiani kipub pisar vägisi silmanurka, kui vaatan teisi tantsimas.
Tavaliselt pole see kombeks, et keegi publikust ilma rahvarõivasteta tantsijate sekka kargab, aga sel korral tehti mulle erand. Veidi trenni sama päeva lõuna paiku, mõned korrad läbitantsimist ja minu suureks üllatuseks tuletas mu keha üsna kähku meelde kaheksa aasta taguse liikumise ja tantsujoonise. Millest aga puudu jäi, oli võhm … üks väike „Vanaisa polka“ ja toss oligi väljas. Aga tunne oli hea. Aitäh, kallid käbid, et lasite mul veelkord seda tunnet tunda. Pärast proovisime koos kaasaga veel ühte tantsu. Nii saime mõlemad jala valgeks. Päris lõpus kutsusid rahvatantsijad ka publiku enda sekka tantsima.
Nii pandigi ametlik punkt selle aasta muinastalu tegemistele. Tegelikult tuleb meil veel sügisel leida mõni vaba nädalavahetus ja paar ärksamat noormeest, kes viitsiksid veidikeseks appi tulla. Kuna muinasmaja ehitatakse vabatahtlike tööga, siis juhtub ikka, et abikäsi jääb väheks. Nii ka seekord. Kuigi abilisi oli ja tegevust jagus tervelt viieks nädalaks, jäi natuke ikka puudu. Muinasaida katus sai vaid 2/5 kattest peale ja suvekoda jäi samuti pooleli. Katusekatet me vist lõpuni pandud sel aastal siiski ei saa, aga ait tuleb vähemalt ära konserveerida, muidu on suur jama majas. Ja kui hästi läheb, saame suvekoja ka püsti. Kuidas asjad tegelikult lähevad, saame teada hiljemalt paari kuu pärast. Mina loodan parimat.
Mõned kohaletulnutest olid muinasmaja tegemistega juba niigi üsna hästi kursis. Nii püüdsingi oma muinasmajajuttu veidi teisiti ajada kui tavaliselt. Kui hästi-halvasti see mul õnnestus, oskavad küll vaid kuulajad öelda. Samas oli meil seekord siiski pakkuda ka midagi sellist, mida varem muinasmajas näha pole saanud. Rekonstrueeritava sepikoja ääs on selline, et seda saab väga edukalt ka õues kasutada. On teine sihuke … kaasaskantav. Muinasaegsest sepatööst rääkis TÜ arheoloogia doktorant Ragnar Saage ja sepatööd demonstreeris Karl Kaspar Säre. Kristin Otti (tema on meil üks paadunud muinasmaja fännidest ja ühtlasi ka üks elamise eksperimendis osalenutest) õpetas huvilistele kõlavöö kudumist. Ja huvi oli suur.
Lõpuks astusid „lavale“ ka Tallinnast saabunud rahvatantsijad. Ja lubatud silmailu oli kuhjaga. Kava oli ühteaegu lustakas ja ilus ja minu jaoks natuke kurb ka. Ja selleks väikeseks nukruseks oli põhjust ka. Enne ürituse algust jätsin välja ütlemata, et rahvatantsurühm „Känd ja käbid“ on just see, kus ma koos kaasaga (Tiit Kobrusepp) omal ajal aastaid jalga keerutamas käisin. Paraku tuli ühel hetkel teha valik – sedapuhku siis muinasmaja ja rahvatantsu vahel. Ja see valik oli raske. Siiani kipub pisar vägisi silmanurka, kui vaatan teisi tantsimas.
Tavaliselt pole see kombeks, et keegi publikust ilma rahvarõivasteta tantsijate sekka kargab, aga sel korral tehti mulle erand. Veidi trenni sama päeva lõuna paiku, mõned korrad läbitantsimist ja minu suureks üllatuseks tuletas mu keha üsna kähku meelde kaheksa aasta taguse liikumise ja tantsujoonise. Millest aga puudu jäi, oli võhm … üks väike „Vanaisa polka“ ja toss oligi väljas. Aga tunne oli hea. Aitäh, kallid käbid, et lasite mul veelkord seda tunnet tunda. Pärast proovisime koos kaasaga veel ühte tantsu. Nii saime mõlemad jala valgeks. Päris lõpus kutsusid rahvatantsijad ka publiku enda sekka tantsima.
Nii pandigi ametlik punkt selle aasta muinastalu tegemistele. Tegelikult tuleb meil veel sügisel leida mõni vaba nädalavahetus ja paar ärksamat noormeest, kes viitsiksid veidikeseks appi tulla. Kuna muinasmaja ehitatakse vabatahtlike tööga, siis juhtub ikka, et abikäsi jääb väheks. Nii ka seekord. Kuigi abilisi oli ja tegevust jagus tervelt viieks nädalaks, jäi natuke ikka puudu. Muinasaida katus sai vaid 2/5 kattest peale ja suvekoda jäi samuti pooleli. Katusekatet me vist lõpuni pandud sel aastal siiski ei saa, aga ait tuleb vähemalt ära konserveerida, muidu on suur jama majas. Ja kui hästi läheb, saame suvekoja ka püsti. Kuidas asjad tegelikult lähevad, saame teada hiljemalt paari kuu pärast. Mina loodan parimat.