Rõuges ollakse selle aasta tegemistega lõpusirgel
Taaskord on aeg anda väike ülevaade Rõuges toimunu kohta. Töö edeneb tasapisi. Aida katusekonstruktsioon on omal kohal ja eile alustati katusekatte paigaldamist. Veidi nokitsemist oli ka varemvalminud elumaja katusel – osa hüdroisolatsiooniks kasutatud kasetohust oli vaja välja vahetada. 24. juulil andis sepp Karmo ametlikult muinasmaja sepikojale üle hädavajaliku tööriistade komplekti ning tegi ühtlasi ka väikese esitluse. 26. juulil astus ligi väike punt vanderselle, kes pakkusid täitsa tõemeeli oma abi. Natukeseks küll, aga siiski. Üleeile katsetas Ragnar järele muinasmaja elumõnud. Enne põhkupugemist proovis ta veidi sepistada ka. 3. augustil lõpetame käesoleva hooaja muinastalu avaliku esitlusega.
Alates eilsest on muinastalu ehitusel taas rohkem peamurdmist. Käsil on meie jaoks uut laadi katuse paigaldamine. Muinaskompleksi erinevate hoonete katused hakkavad kandma erinevaid katusekatteid. Eluhoonel on kahekihiline kisklaudadest katus, kus hüdroisolatsiooniks kasetoht. Sepikojale plaanime paigaldada mätaskatuse ja aidale otsustasime panna rookatuse. Järveroogu kasvab ka kohalike järvede ääres, aga muinasaida roog toodi sedapuhku siiski Hiiumaalt. Üheks oluliseks põhjuseks see, et siinsed järved paiknevad looduskaitsealuses piirkonnas – Haanja looduspargis.
Esimesel aastal, kui alustasime eluhoone rekonstruktsiooni ehitamist, kulus samuti aega mitmetele aruteludele, kuidas oleks parem mingit asja teha. Seinte püstitamisest oli juttu juba baar blogipostitust tagasi. Usume, et oleme selles osas omandanud juba teatava kogemustepagasi ja töö edeneb oluliselt jõudsamini, kui esimesel aastal. Ka kisklaudkatuse suudaksime juba palju kiiremini üles ehitada.
Rookatuse tugikonstruktsioon erineb eelmainitust aga oluliselt ja roo paigaldamisega pole me samuti kokku puutunud. Nii nagu antud projektis tavaks – õpime tegevuse kaudu. Loomulikult küsime nõu ka tänapäeva spetsialistidelt, kes hoiavad elus vanemaid ehitustraditsioone. Meie suureks abimeheks on nagu ikka Karl Tihase raamat „Eesti talurahva arhitektuur”. Samuti oleme alati avatud muinasmaja ehitust uudistama tulnud inimeste poolt väljapakutud teadmistele, kogemustele ja ideedele. Lõplikud lahendused töötame siiski välja ise, lähtuvalt konkreetsest vajadusest.
Paar õhtut kulus meil aga varemvalminud elumaja katuse parandamiseks. Kuigi kasetoht on üsna tõhus hüdroisolatsiooni materjal, juhtub ikka, et osa kasetohust meie muutlikele ilmastikuoludele vastu panna ei suuda, ning siit-sealt vihma läbi laskma hakkab. Nii oligi vaja katkiläinud kasetoht uue ja terve vastu välja vahetada. Kuna kõnealune materjal on eriti tundlik kõrge temperatuuri ja otsese päikese suhtes (servad kisuvad väga kiirelt krussi), siis sai seda tööd tegema hakata alles siis, kui päike oli madalamale vajunud ja ilm veidi jahedamaks läinud.
Kuna Rõuge muinastalu laiendamisega tegeleme vaid 4–5 nädalat aastas, siis seisab elumaja meil enamasti ikka tühjana. Teada on aga see, et loodus tühja kohta ei salli. Nii otsustaski üks herilaspere endale kodu ehitada muinasmaja katuselaudade vahele. Nii juhtuski, et viimase tohurea vahetamisel juhtusime nende tavaelu segama ja kellele see ikka meeldib, et tema koju sisse tungitakse. Herilased andsid üsna selgelt mõista, et tohuvahetus neid väga ei huvita. Saatuse irooniana ründasid nad meie meeskonna ainsat putukateadlast. Tema enese hinnangul sai ta vähemalt 5 kohas herilase nõela tunda, aga õhtul avastasime, et paaris kohas oli veel jälg kollase-mustatriibuliste kodukaitsjate rünnakust. Kõik lõppes siiski üsna hästi. Herilasemürgist tingitud valu taandus tasapisi ja meie putukateadlane jäi ellu.
24. juulil saime kätte ka sepatööks vajaliku tööriistakomplekti. Kuna muinasmaja ehitajate hulgas oli ka neid, kes sepatööd lähemalt ei tunne, tegi sepp Karmo, kes vajalikud riistad valmistas, ka väikese esitluse. Kõneles sellest, milleks ja kuidas ühte või teist tööriista kasutatakse, milliste eeskujude järgi on need valmis tehtud ning mille põhjal ta oma valikud tegi.
Paar päeva hiljem, astus muinasmaja juurde väike grupp noori, kes küsisid tööd. Tegemist oli omamoodi vandersellidega, kes Pärnust teele läksid ja püüdsid oma teekonna läbida ilma raha omamata. Meil polnud hetkel neile muud tööd pakkuda, kui ehitusjääkide – laastu ja puukoore – kokkuriisumise. Töö tehti ära kiirelt ja töötegemise käigus tutvustasime neile põgusalt meie muinasmaja projekti ja rauaaja elu-olu.
Vestluse käigus tuli välja, et noortel on oluliselt lihtsam leida öömaja ja toitu ning liikuda ühest paigast teise, kui leida mingit väiksemat tööd. Noortel oli kaasas ka videokaamera, millega salvestati nii meie kui ka nende endi tegemisi. Lahkudes mainisid nad, et tõenäoliselt me veel kuuleme neist. Saadud info põhjal võime vaid oletada, kes need noored olid ja mis projekt neil käsil oli, aga millega täpsemalt tegu oli, loodame siis tulevikus teada saada.
Ragnar, TÜ arheoloogia doktorant, kelle uurimisobjektiks on metallitöö ning sepikojad ja kes muinastalu projektiga käesoleval aastal liitus, otsustas ka muinaselu mõnud järele proovida. Üleeile jäigi ta meist muinasmajja maha. Oma üksildast õhtut otsustas ta sisustada väikese sepatööga. Proovis järele, kuidas vastsed tööriistad pihku sobivad ja kuidas erineva koostisega metallide sepistamine sujub.
Kui väljas juba liiga pimedaks läks ja silm hästi ei seletanud, oli aeg põhku pugeda. Enne magamaminekut tegi Ragnar ka väikest putukatõrjet – süütas kerisahjus väikese tule, et saada just niipalju suitsu taresse, et sääsed ja muud tüütused majast välja koliksid ja öö mööduks rahulikult. Kui erinevate tegevuste käigus unustab inimene sageli looduse kuulamise, siis üksipäini suuremast asulast eemal olles hakkab inimene kuulma ka kõige vaiksemaid hääli – kellegi sibamist, krabinaid, suminat, lehtede sahinat jne jne. Nii, öiste loodushäälte seltsis saabuski uni. Hommikune valgus, mis räpnaaukude kaudu majja tungis olnud imeilus.
Põhu muinasmaja lavatsile organiseeris meile kohale kohalik mees Andres. Mina ütleksin, et mees nagu orkester. Mees, kes oma väga sisuka igapäevelu ja töö kõrvalt pühendas osa oma niigi napist ajast kodukandi kaugema ajaloo uurimisele. Sel kevadel lõpetas ta Tartu Ülikooli, kus ta kaitses oma bakalaureusetöö teemal „Rõuge linnusasula abihooned ja rajatised”. Vot sellised mehed siin Rõuges.
Pühapäeval, 3. augustil kell 16.00 on muinastalu avalik esitlus, kus Viire Kobrusepp räägib muinasaja eluolust ning annab huvilistele ülevaate muinastalu mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. Ragnar Saage kõneleb aga rauast, seppadest ja sepikodadest. Ühtlasi on võimalik lähemalt kaeda, kuidas muinasaja sepad oma tööd tegid ning kel huvi, saab oma käega järele proovida, kuidas kududa kõlavööd.
Esimesel aastal, kui alustasime eluhoone rekonstruktsiooni ehitamist, kulus samuti aega mitmetele aruteludele, kuidas oleks parem mingit asja teha. Seinte püstitamisest oli juttu juba baar blogipostitust tagasi. Usume, et oleme selles osas omandanud juba teatava kogemustepagasi ja töö edeneb oluliselt jõudsamini, kui esimesel aastal. Ka kisklaudkatuse suudaksime juba palju kiiremini üles ehitada.
Rookatuse tugikonstruktsioon erineb eelmainitust aga oluliselt ja roo paigaldamisega pole me samuti kokku puutunud. Nii nagu antud projektis tavaks – õpime tegevuse kaudu. Loomulikult küsime nõu ka tänapäeva spetsialistidelt, kes hoiavad elus vanemaid ehitustraditsioone. Meie suureks abimeheks on nagu ikka Karl Tihase raamat „Eesti talurahva arhitektuur”. Samuti oleme alati avatud muinasmaja ehitust uudistama tulnud inimeste poolt väljapakutud teadmistele, kogemustele ja ideedele. Lõplikud lahendused töötame siiski välja ise, lähtuvalt konkreetsest vajadusest.
Paar õhtut kulus meil aga varemvalminud elumaja katuse parandamiseks. Kuigi kasetoht on üsna tõhus hüdroisolatsiooni materjal, juhtub ikka, et osa kasetohust meie muutlikele ilmastikuoludele vastu panna ei suuda, ning siit-sealt vihma läbi laskma hakkab. Nii oligi vaja katkiläinud kasetoht uue ja terve vastu välja vahetada. Kuna kõnealune materjal on eriti tundlik kõrge temperatuuri ja otsese päikese suhtes (servad kisuvad väga kiirelt krussi), siis sai seda tööd tegema hakata alles siis, kui päike oli madalamale vajunud ja ilm veidi jahedamaks läinud.
Kuna Rõuge muinastalu laiendamisega tegeleme vaid 4–5 nädalat aastas, siis seisab elumaja meil enamasti ikka tühjana. Teada on aga see, et loodus tühja kohta ei salli. Nii otsustaski üks herilaspere endale kodu ehitada muinasmaja katuselaudade vahele. Nii juhtuski, et viimase tohurea vahetamisel juhtusime nende tavaelu segama ja kellele see ikka meeldib, et tema koju sisse tungitakse. Herilased andsid üsna selgelt mõista, et tohuvahetus neid väga ei huvita. Saatuse irooniana ründasid nad meie meeskonna ainsat putukateadlast. Tema enese hinnangul sai ta vähemalt 5 kohas herilase nõela tunda, aga õhtul avastasime, et paaris kohas oli veel jälg kollase-mustatriibuliste kodukaitsjate rünnakust. Kõik lõppes siiski üsna hästi. Herilasemürgist tingitud valu taandus tasapisi ja meie putukateadlane jäi ellu.
24. juulil saime kätte ka sepatööks vajaliku tööriistakomplekti. Kuna muinasmaja ehitajate hulgas oli ka neid, kes sepatööd lähemalt ei tunne, tegi sepp Karmo, kes vajalikud riistad valmistas, ka väikese esitluse. Kõneles sellest, milleks ja kuidas ühte või teist tööriista kasutatakse, milliste eeskujude järgi on need valmis tehtud ning mille põhjal ta oma valikud tegi.
Paar päeva hiljem, astus muinasmaja juurde väike grupp noori, kes küsisid tööd. Tegemist oli omamoodi vandersellidega, kes Pärnust teele läksid ja püüdsid oma teekonna läbida ilma raha omamata. Meil polnud hetkel neile muud tööd pakkuda, kui ehitusjääkide – laastu ja puukoore – kokkuriisumise. Töö tehti ära kiirelt ja töötegemise käigus tutvustasime neile põgusalt meie muinasmaja projekti ja rauaaja elu-olu.
Vestluse käigus tuli välja, et noortel on oluliselt lihtsam leida öömaja ja toitu ning liikuda ühest paigast teise, kui leida mingit väiksemat tööd. Noortel oli kaasas ka videokaamera, millega salvestati nii meie kui ka nende endi tegemisi. Lahkudes mainisid nad, et tõenäoliselt me veel kuuleme neist. Saadud info põhjal võime vaid oletada, kes need noored olid ja mis projekt neil käsil oli, aga millega täpsemalt tegu oli, loodame siis tulevikus teada saada.
Ragnar, TÜ arheoloogia doktorant, kelle uurimisobjektiks on metallitöö ning sepikojad ja kes muinastalu projektiga käesoleval aastal liitus, otsustas ka muinaselu mõnud järele proovida. Üleeile jäigi ta meist muinasmajja maha. Oma üksildast õhtut otsustas ta sisustada väikese sepatööga. Proovis järele, kuidas vastsed tööriistad pihku sobivad ja kuidas erineva koostisega metallide sepistamine sujub.
Kui väljas juba liiga pimedaks läks ja silm hästi ei seletanud, oli aeg põhku pugeda. Enne magamaminekut tegi Ragnar ka väikest putukatõrjet – süütas kerisahjus väikese tule, et saada just niipalju suitsu taresse, et sääsed ja muud tüütused majast välja koliksid ja öö mööduks rahulikult. Kui erinevate tegevuste käigus unustab inimene sageli looduse kuulamise, siis üksipäini suuremast asulast eemal olles hakkab inimene kuulma ka kõige vaiksemaid hääli – kellegi sibamist, krabinaid, suminat, lehtede sahinat jne jne. Nii, öiste loodushäälte seltsis saabuski uni. Hommikune valgus, mis räpnaaukude kaudu majja tungis olnud imeilus.
Põhu muinasmaja lavatsile organiseeris meile kohale kohalik mees Andres. Mina ütleksin, et mees nagu orkester. Mees, kes oma väga sisuka igapäevelu ja töö kõrvalt pühendas osa oma niigi napist ajast kodukandi kaugema ajaloo uurimisele. Sel kevadel lõpetas ta Tartu Ülikooli, kus ta kaitses oma bakalaureusetöö teemal „Rõuge linnusasula abihooned ja rajatised”. Vot sellised mehed siin Rõuges.
Pühapäeval, 3. augustil kell 16.00 on muinastalu avalik esitlus, kus Viire Kobrusepp räägib muinasaja eluolust ning annab huvilistele ülevaate muinastalu mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. Ragnar Saage kõneleb aga rauast, seppadest ja sepikodadest. Ühtlasi on võimalik lähemalt kaeda, kuidas muinasaja sepad oma tööd tegid ning kel huvi, saab oma käega järele proovida, kuidas kududa kõlavööd.