Muinasmaja ehitusse tuleb vahe

Oma kokkukuivanud meeskonnaga suutsime enne Rõugest lahkumist paigaldada veel ka katuseroovid, maja põrandapind aeti tasasemaks ja maja ümbrusest riisuti kokku ehituse käigus tekkinud puupraht.

Eelviimasel päeval astus maja juurde matkaselli meenutav noormees, seljakott seljas. Vaatas meie toimetamist ja minul käis hetkleks peast läbi mõte: "Tea, kas tuli ehitama?" Tuligi! Hannu Ploompuu oli lugenud meie blogi, pakkis seljakoti ja asus teele. Oleks selliseid mehi Eestis rohkem, oleks muinasmajal ka katus peal. Aga ülihea on teadmine, et leidub veel selliseid inimesi, kes sarnast appikutset kuuldes ka reageerivad, mitte ei mõtiskle: "Tore ettevõtmine. Endal vist siiski aega pole, aga küll keegi ikka läheb, sest iseenesest on tegemist laheda projektiga." Kahju on ainult sellest, et Hannu maja ehitamisest eriti osa ei saanud. Aga tema abikäsi oli vaatamata sellele ülimalt vajalik.

Paar nädalat ei toimu Rõuge muinasmajal ehitustegevust. Septembris üritan nädalavahetusteks inimesi nii palju kokku saada, et see maja ikka enne talve katuse alla saaks. Muidu oleks senine töö ja vaev täiesti asjata. Eriti nukker oleks see nende jaoks, kes terve puhkuse Rõuges higi valasid ja kilogramme kaotasid. Loodan, et leiame need inimesed, kes raatsivad mõne sügisese nädalavahetuse selle ettevõtmise heaks loovutada. Ja annaks taevas selget ilma.