Muinasmaja katuse ootel
Kui 3. juulil Rõuge poole sõitsime, ei julenud ma isegi loota, et muinasmaja lõpuks ikka valmis ka saab. Eelmine aasta on mu väga ettevaatlikuks muutnud. Nüüd hakkab aga tasapisi tekkima lootus, et see juhtub siiski. Katuselaudade virn kasvab. Ja kui maja katuse alla saab, siis võib juba kergemalt hingata. Ülejäänud töödega on võimalik hakkama saada ka siis, kui kõik vabatahtlik tööjõud täiesti otsa lõppeb. Loodan, et seda siiski ei juhtu, sest kahekesi tehes võtab see kõik oluliselt rohkem aega. Meie eesmärk on aga maja võimalikult ruttu täitsa valmis saada. Pilte majaehitusest saab viimasel ajal üha vähem, sest tööd, mida tehakse, on ikka samad ja nii läheb vaatajal veidi igavaks. Kui katust laduma hakatakse, siis läheb elu jälle veidi põnevamaks.
Alates laupäevast on meie meeskond olnud 5-6 liikmeline. Kandvat-tassivat-löövat tööjõudu oli kuni eilse pealelõunani vaid kolm hinge. Hiljutised kuumarekordid ja lagipähe paistev päike nõudsid samuti oma, aga eelmisel nädalal kistud lauad said siiski tahutud. Põhjapoolse katuseviilu alumine lauakiht sai paika. Lõunapoolse viilu jaoks on aga vaja veel päris mitu palki laudadeks kiskuda. Eilne hommik tervitas meid paraku korraliku vihmaga ja kartsime, et nüüd jääb töö päris katki. Poisid läksid siiski mäele, et majale vihmakaitseks kile peale tõmmata, sest osa katusest on ju veel katmata ja suurema vihmavalingu puhul oleks majasse väiksemat sorti libeda savipõhjaga bassein tekkinud. Vihma eest oli vaja kaitsta ka tüdrukute eelmise nädala tööd – savitihendeid palgivahedes. Lõppkokkuvõtteks kujunes päev siiski hästi töiseks. Ilmataat oli meie vastu armuline, ilm läks kuivaks ja võrreldes eelmiste päevadega oli ka tunduvalt jahedam. Nii juhtuski, et töö suisa lendas meie meeste käe all. Sündis isegi omamoodi rekord. Ühe päevaga aeti kolme ja poole mehega laudadeks tervelt kolm palki ja natuke pealekauba. Kolm ja pool meest ei tähenda siinkohal sugugi mitte seda, et üks kolmest mehest oleks teistest 1,5 korda kõvem olnud või oleks kolmele lisaks olnud mees, kes teistest poole väiksem. Asi on tegelikult oluliselt lihtsam :) peale lõunat liitus meiega Mikk, kes kohe kirve haaras ja asus juba eelmisest aastast tuttava töö kallale. Seega, kolm meest tegid tööd terve päeva ja üks mees pool päeva. Kokku saabki kolm ja pool :D
Eile käis maja uudistamas ka üks mees, kes ei tahtnud sugugi uskuda, et tänapäeval leidub veel inimesi, kes sellisesse majja kasvõi lühikesekski ajaks on nõus elama asuma. Millegipärast arvas ta, et tema üle visatakse lihtsalt nalja. Esialgu ei suutnud ta uskuda sedagi, et mitme meetri pikkusest ja mitme mehe jämedusest palgist saab laudu ilma saagi kasutamata. Kohe oli tal aga võimalus oma silmaga näha ja veenduda, et laudade kiskumine on täiesti võimalik. Juhus mängis siinkohal ka väikese vingerpussi. Kui meie mehed hakkasid demonstreerima, kuidas see töö käib, oli just välja valitud ilus, oksavaba ja mitte keerdu kasvanud männipalk, mis läks lõhki isegi natuke liiga lihtsalt ja kiiresti, vähem kui 10 minutiga. Loodame, et tal ei jäänud nüüd muljet, et see töö ongi lihtsamast lihtsam. Meie kogemus näitab ju seda, et mõne palgi pooleks ajamine võtab suisa pool päeva.
Tõenäoliselt jääbki saladuseks, kuidas eilne päev kokkuvõttes nii produktiivne oli. Vahemärkusena peab mainima, et eile jäid naised koju ja tegelesid kirja- ning kodutöödega. Nii tükkiski vägisi pähe mõte, et naised peavadki ennast tööplatsilt eemale hoidma hakkama, et siis on meeste töötulemused edukamad.
Eile hakkas süvenema usk, et muinasmaja võibki tänavuse juulikuu sees valmis saada. Hoiame kõik pöidlaid, et see nii ka läheks.