Natuke laudu ja natuke põrandat
Üle-eelmine nädalavahetus kujunes töötundide ja tööjõu hulga poolest suhteliselt tagasihoidlikuks, olime Rõuges vaid pühapäeval. Füüsilist jõudu rakendati seekord vähem kui tavaliselt. Lõpptulemus senisest kesisem aga küll ei olnud, sest lisaks ihurammule kasutati senisest intensiivsemalt pead.
Eelmisel nädalavahetusel kostis muinasmaja juurest aga taas heledamaid hääli. Lisaks meestele olid kohale tulnud arheoloogiat tudeerivad tudenguineiud, kes sõtklusid põranda tarbeks savi. Tuju oli kõigil suurepärane. Et töö lõbusamalt kulgeks, mängiti mõistatamise mängu ja lauldi. Lõpuks mõeldi teadatuntud lauluviisile koguni käesoleva (sedapuhku tegelikult küll jalgades oleva) tööga sobivad uued sõnad. Mehed jätkasid tavapäraselt palkide lõhki ajamist.
Oma panuse muinasmaja ehitusse on nüüdseks andnud ka arheoloogid Valter Lang ja Ain Mäesalu. Pühapäeval, 10. oktoobril, tulid nemadki kaema, kuidas ehitus siiani kulgenud on ja panid kohe ka käed külge. Aega palgi lõhkiajamiseks kulus nei enamvähem sama palju kui teistelgi, aga töö meetodid olid senisest veidi erinevad - mõeldi rohkem. See ei tähenda, et siiani oleks ainult toorest jõudu kasutatud ja ajutöö kõrvale jäetud, aga seekord võeti asja veelgi rahulikumalt. Enne kiilu pihta löömist mõeldi ikka väga hoolega läbi kuidas ja kuhu täpselt kiil palgilõhesse sobitada ja millise nurga all peaks lööma, et palk läheks lõhki just sealt, kust ta lõhki minema peab. Tulemuseks oli see, et energiat asjatult ei kulutatud, uusi või unarusse jäänud lihaseid oma kehas ei avastanud kumbki ja katus sai poole päevaga umbes meetri jagu katet juurde.
Eelmisel nädalavahetusel asusime lõpuks ka selle töö kallale, mida olnuks väga mõnus teha palavatel suvepäevadel. Põrandakatte tarbeks kohaletoodud komponendid - savi, sõnnik, hundinuia ebemed ja liiv oli vaja sõtkuda ühtlaseks massiks. Kuna suve lõpp kulges pidevas meestepõuas, siis lükkus see töö sügisesse, mil paljajalu enam savi sisse ei roni. Et jalatallad ikka tunneks, mis nende alla jääb, ei saanud seda tööd teha kummikutes. Seega panid meie piigad villaste sokkide peale suured mustad prügikotid, mille ümber mässiti veel nn McGyver'i teipi. Selliste suurepäraste jalavarjudega ronisid tüdrukud majja savi sõtkuma. Alguses oli plaanis savisegu sisse minev vesi kuumaks ajada. Selleks tegime majja väikese lõkke ja riputasime poti veega selle kohale. Kuna sellele osale katusest, mis veel laudkatteta oli, sai peale tõmmatud kile, ei olnud suitsul eriti palju neid kohti, kust välja pääseda. Füüsilist tööd aga sellistes tingimustes siiski teha ei õnnestunud ja lõpuks otsustasime soojast veest loobuda. Aga palkidel on nüüd kerge suitsulõhn juures. Väikestes kogustes on see ju päris meeldiv. Saime kinnitust teadmisele, et kütmise ajal peab hoidma "madalat profiili", ehk siis pead suitsupiirist kõrgemale tõsta ei tohi. Kui seda teha, on tuba maast laeni suitsu täis ja selles olemine muutub üpriski ebamugavaks. Aga see on juba tulevaste aegade teema.
Mehed jätkasid katuselaudade kiskumist ja midagi uut selle kohta eriti rääkida polegi. Väike uuendus siiski tehti. Kistava laua paksus märgiti pingule tõmmatud nööri abil palgile. Sel moel, mööda sirget joont liikudes, oli lauakiskumine veidi kergem.
Valmiskistud laudade inventuur andis tulemuseks 12 jooksvat meetrit laudu katuse alumise kihi jaoks. Lisaks on olemas ka paras kogus pinnalaudasid. Ühe katuseviilu pukkus on umbes 7,5 m. See tähendab, et vaatamata sellele, et tööjõuga just priisata pole, on asi sammukese haaval edenenud. Lootust, et maja selle sügise sees katuse alla saab, ei ole ma veel maha matnud.