MUINAS-RÕUGE

Looduskaunis Rõuge on köitnud inimeste tähelepanu juba muinasajal. Esimesed inimtegevuse jäljed pärinevad rooma rauaajast (1.–5. sajandil). Rõuge ürgoru ning kitsa Tindi- ehk Ööbikuoru vahelisele maaninale rajati millalgi 5.–6. sajandi paiku pKr linnus ning selle kõrval olevale väljale kerkis üpris suur küla, mis mõlemad kestsid 11. sajandini. Praeguseks on neist järel vaid maapõues peituvad ehitusjäänused ning esemed. Muinastalu hooned asuvad kunagise külaaseme põhjaservas.

Rõuge kaevamiste lugu

Kohalikud inimesed on alati linnamäge mäletanud, arheoloogideni jõudis teadmine sellest aga 19.–20. sajandi vahetusel noore literaadi Anton Suurkase kaudu, kes muinasteaduse entusiast Jaan Jungile saadetud kirjas Rõuge linnust tutvustas. Kaevates leidnud ta ”süe puru, põlenud kivisid; ka luude prügi ja suuri hambaid…”, samuti “mõned kivi tahud ja luisud” (A. Suurkase kiri J. Jungile). Kui nõukogude okupatsiooni algaastatel pöörati humanitaarteadustes suurt tähelepanu Eesti-Vene ajaloolistele suhetele, otsustati selle raames põhjalikumalt uurida ka mõnda Kagu-Eesti muinaslinnust. Valik langes Rõugele kui võrdlemisi väikese pindalaga linnamäele.

Aastatel 1951–1955 kaevatigi Rõuge linnuse õueala arheoloogide Harri Moora (1951–1952) ja Marta Schmiedehelmi (1953–1955) juhtimisel läbi. Ainult enamik linnuse idapoolsest vallikuhjatisest jäi toona puutumata. Uurimistööde ajal avastati linnamäe kõrval oleval väljal muinasaegse küla kultuurkiht, mis võeti järgmisena kaevamisplaanidesse. 1956.–1959. aastal Marta Schmiedehelmi juhtimisel toimunud välitöödel kaevati umbes 0,75 hektari suurusest asulakohast läbi umbes veerand kuni kolmandik.

1950. aastate välitöödel kogutud rohkete andmete ja leidude tõttu sai Rõugest arheoloogiateaduses üks Eesti viikingiaegsete linnus-asulate musternäidiseid. See on tänapäevani ainuke täiesti läbiuuritud õuepinnaga Eesti linnus.

Saamaks teada linnuse idavallis leiduvate põlengukihtide vanust, korraldas Tartu Ülikool Anti Lillaku ja Heiki Valgu eestvedamisel 2008. aastal väikesemahulised kaevamised linnusevallil (u 5 m²) ja vallikraavi põhjas. Selgus, et enamik vallis leiduvatest söestunud tukkidest pärines 7.–9. sajandist. Viire Kobrusepp on seoses muinastalu ja ürgoru serval asuva kiige ehitamisega teinud väiksemaid arheoloogilisi uuringuid rauaaegse külaaseme alal.

Enamik kaevamiste käigus leitud muinasesemeid on hoiul Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogus (linnuse leiud AI 4040, asulakoha leiud AI 4100), millest osad on deponeeritud Eesti Rahva Muuseumi püsinäitusele “Kohtumised”. 2008. aasta linnuse kaevamiste leiud asuvad Tartu Ülikooli arheoloogiakogus (TÜ 1696).

Fotol: Arheoloogilised kaevamised 1950. aastatel Rõuge linnamäel. Foto Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu arhiivis.

Fotol:  Kaevamised külaasemel 1950. aastatel. Taamal linnamägi. Foto Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu arhiivis.

Fotol: Arheoloogilised uuringud linnusevallil 2008. aastal. Foto: Anti Lillak.

Hoonejäänused

Muinasajal võis Rõuge olla tihedalt hoonestatud asula mitmesaja elanikuga. Rohkem kui tuhande aasta vanustest hoonetest on tänaseks säilinud vähe. Linnuse kaevamistel leiti viis või kuus ebamäärase kujuga õhukest savipõrandat, mille põhjal on oletatud hoonete suurused. Väiksemate mõõtmed piirdusid 2,5 × 3 meetriga, suuremad aga küündisid 5 × 6 meetrini. Tõenäoliselt oli tegemist peamiselt ristpalktaredega, mille ühes nurgas asus maakividest keris või savikummiga ahi. Hoonete seintest on heal juhul säilinud vaid alumise palgikorra söestunud jäänused, millel võib vahel harva täheldada ka koerakaelatappi.

Ka linnusevallidel seisvad kaitserajatised olid raiutud palkidest, kusjuures mõnes neist võisid olla elamiseks kohandatud ruumid. Linnamäelt on leitud ühe oletatava sepikoja jäänused, kus lisaks raua töötlemisele valati tõenäoliselt tinast, pronksist või hõbedast ehteid.

Soojal aastaajal võidi toitu valmistada koonusekujulistes lattidest laotud suveköökides, millest on säilinud vaid kividest laotud tuleasemed. Kindlasti oli külas mitmeid kõrvalhooneid – aidad, laudad, saunad. Linnuselt ja külaasemelt on leitud arvukalt süvendeid, mida kasutati nähtavasti toidu säilitamiseks, jäätmete ladustamiseks, miilipõletamiseks jms.

Fotol: Detail linnamäe kaevandijoonisest. Lillaga on kujutatud hoone savipõrandat, sellest vasakul on kaks söestunud aluspalki, mis on omavahel seotud koerakaelatapiga. Siin-seal leidub kividest laotud koldeasemeid. Joonis Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu arhiivis.

Fotol: Kaks ahjutüüpi asulast. Vasakul kerisahju kividest laotud põhi, paremal savikummiga ahju jäänused. Fotod Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu arhiivis.

Fotol: Vallikuhjatises paiguti päris hästi säilinud söestunud palgijupid pärinevad linnamäe kaitserajatistest. Foto: Anti Lillak.

Põlluharimine

Viikingiaja inimene sai oma peamise toidu põllult. Levinud oli aletamine, mille puhul raiuti maalapil puud-põõsad maha ning pandi nad põlema. Tuhaga väetatud maa andis mõne aasta jooksul väga head teraviljasaaki, kuid seejärel tuli see maha jätta ning puhastada uus alemaa. Põllutööriistadest on külaasemelt leitud üks sirbi ja üks vikati katke. Suurem osa tööriistadest oli valmistatud puust ega ole tänapäevani maapõues säilinud.

Milliseid põllukultuure sellal põllul kasvatati? Rõuge järvedesse viikingiajal sadenenud põhjamudakihtides on tuvastatud odra, nisu ja rukki õietolmu, kuid arvutused näitavad, et põllumaid oli sellal Rõuge ümbruses nähtavasti veel üsna vähe. Linnuselt on leitud terve pott odrateradega ning vahel on keraamikakildudel säilinud nõu valmistamisel savi sisse jäänud viljatera (nt rukki) jäljendid.

Fotol: Arvatava rukkitera jälg savinõu pinnal. Foto: Tarvi Toome.

Toit ja nõud

Muinas-Rõuge toidulaua kohta pole meil palju andmeid. Kõige tavalisemad olid erinevad teraviljatoidud – leib ja pudrud. Odrast pruuliti ka õlut. Jahu jahvatati pihku mahtuvate ümmarguste jahvekividega. Söödi nii koduloomade (sealhulgas arvatavasti koguni hobuse) kui ka metsloomade, näiteks põtrade ja kobraste, liha. Nagu näitavad õngekonksud ja kultuurkihis esinevad kalaluud, oli kaladelgi toidulaual kindel koht. Kindlasti korjati metsast marju, seeni ja pähkleid ning koguti metsmesilaste mett. Meest valmistati ka magusat kergelt kääritatud jooki mõdu.

Majapidamises vajaminevad savinõud valmistas nähtavasti iga pere ise. Viikingiaegsed nõud jagunevad üldjoontes kahte rühma. Nn jämekeraamilised nõud on küllaltki suured ning väga lihtsa viimistlusega. Arvatavasti kasutati neid toiduainete hoidmiseks. Mõnikord on selliste pottide ülaserva torgatud rida väikseid auke, mis olid ehk mõeldud kaanega kaetud poti õhutamiseks. Hoolikalt silutud pinnaga ning mõnikord mustritega kaunistatud potte ja kausse – nn peenkeraamikat – tarvitati aga toidu serveerimiseks, muuhulgas külaliste võõrustamisel.

Fotol: Jahvekivi. Selle üks külg on pikaajalisest viljahõõrumisest muutunud läikivsiledaks. Foto: Viire Kobrusepp.

Fotol: Jämekeraamiline pott, mille suuava all on väikeste augukeste rida. Foto: Viire Kobrusepp.

Fotol: Peenkeraamiline kauss oli nähtavasti mõeldud toidu serveerimiseks. Foto: Viire Kobrusepp.

Rõivastus ja ehted

Rõivad ise pole Rõuge kultuurkihis säilinud, mistõttu teame neist väga vähe. Küllap oli lõngaketramine igapäevane naiste töö, sest kedervarre külge kinnitatud värtnakedrad on muinasleidude seas väga tavalised. Rõivaste valmistamisest annavad tunnistust ka kangaraskused, nõelad ja naasklid. Lõnga kedrati ja kangast kooti linast ja lambavillast, loomanahka kasutati talveriiete, jalatsite, vööde ja ehk ka tööpõllede valmistamiseks. Kindlasti kanti ilusamate rõivaste juures karusnahku.

Ehteid kandsid nii mehed kui naised. Rõhutatud on eri kehapiirkondi, eriti olid levinud mitmesugused kaela- ja rinnaehteid. Kaelavõrudest on säilinud väikesed katkendid, nende küljes küljes rippusid tihti trapetsikujulised pronksplekist ripatsid. Populaarsed olid helmekeed; kallimate klaashelmeste kõrval kanti ka isevalmistatud savist helmeid. Naiste ehtekomplekti kuulusid pikad rippuvad ketid, mis kinnitusid ehisnõeltega õlgade kohal rõivaste külge. Kaelas või ehtekee küljes kanti loomahambaid. Võib-olla usuti, et hamba kaudu sai kandja selle looma väe endale. Naiste pearättide külge kinnitati teinekord oimurõngad. Käte ümber kanti otstest lahtisi kaunilt ornamenteeritud käevõrusid, sõrmedes aga pronkstraadist spiraalsõrmused.

Rõivaste kinnituseks kasutatud hoburaudsõled olid enamasti rauast ning nende lihtsa tegumoe tõttu oli tegemist mitte niivõrd ehte, kuivõrd praktilise tarbeesemega.

Fotol: Savist, kivist ja luust värtnakedrad linnamäelt. All paremas nurgas olev suure savist ketta katke võib olla kangaraskus. Foto: Viire Kobrusepp.

Fotol: Raudnaasklite teravikele tehti luust käepidemed (vasakus servas). Paremal pool on luunaasklid. Üleval vasakus nurgas on kõver nuga, mida võidi kasutada sarnaselt naasklitele nahatöös. Foto: Viire Kobrusepp.

Fotol: Vasakul kolmnurkse peaga ehtenõelad, paremal ülal käevõru, keskel kaelavõru tükk ning all klaashelmed. Foto: Viire Kobrusepp.

Fotol: Ülemises reas kuljused ja spiraalsõrmus. Alumises reas olevad trapetsikujulised kinnitusid arvatavasti kaelavõru külge. Foto: Viire Kobrusepp.

Fotol: Murdunud nõelaga rauast hoburaudsõlg. Foto: Viire Kobrusepp.

Kaubandus

Ehkki Rõuge inimesed hankisid ja valmistasid suurema osa eluks vajaminevast ise, olid neil tihedad kaubasuhted lähemate ja kaugemate maadega. Kontaktidest lõunapoolsete naabritega räägivad mitmed ehted, mis olid moes nii Lõuna-Eestis kui ka Läti alal – rinnanõelad ning kaela- ja käevõrud. Ka ehete valamisvormideks vajalikku kivi on toodud Lõuna-Leedust või Kesk-Euroopast. Siniseid ja kollaseid klaashelmeid on aga valmistatud nii Skandinaavia poolsaarel kui ka Kesk-Aasias.

Ilmselt kõige eksootilisemad arheoloogilised leiud Rõuges on araabiamaadest pärit hõbemündid, mida linnuselt on leitud kümme ja asulakohast kuus-seitse. Mööda suuri Ida-Euroopa jõgesid käis viikingiajal, 9.–10. sajandil, vilgas põhja-lõunasuunaline kauplemine. Hommikumaades hinnati Põhjala vastupidavaid ja tiheda karvaga karusnahku, mille eest oldi valmis maksma väga head hinda. Nõnda jõudsid araabia hõbemündid põhja, sealhulgas meie maale. Kui hommikumaade hõbedamaardlad ammendusid, soikusid 11. sajandil ka sellesuunalised kaubasuhted, asendudes järk-järgult ärisidemetega Lääne-Euroopaga. Rõugest on leitud neli Saksamaa münti, Need on siia jõudnud arvatavasti üsna veidi enne linnus-asula hääbumist.

Fotol: Neli araabia hõbemünti olid linnusel peidetud maasse koos väikese linnukujukese ja lõpetamata kammripatsiga. Foto: Anti Lillak.

Ühiskonnakorraldus

Rõuge on üks neist paljudest Põhja-Euroopa viikingiaegsetest asulatest, kus suur küla ja väike linnus paiknesid külg külje kõrval. Samas olid linnuseelanikud selgelt külast eraldatud valli ja vallikraaviga, mis viitab nende erilisele, eelistatud seisundile ühiskonnas. Nähtavasti resideerus linnuses pealik (keda võidi kutsuda kuningaks) ja tema lähem kaaskond, valitsedes külaelanike üle. Kuningas otsustas tähtsamate kogukonna asjade üle, tema vastutada võisid olla maksude kogumine, kohalik kohtupidamine, kaitse ja sõjaretkede korraldamine. Samuti oli pealikul küllap voli organiseerida kaubasuhted, saades ise neist kõige rohkem kasu.

Kuninga võimu kindlustamiseks oli vaja jõudu. Linnuses elava pealiku kaaskonna hulka kuulus nähtavasti ka relvastatud sõjasalk. Linnamäe kultuurkihist leitud rauast odaotsad võisid just neile sõdalastele kuuluda. Oda oli mitmekülgne relv, mida tarvitati nii võitluses kui jahil. Vaenuaegadele Rõuges osutavad mitu järjestikust põlenud tukkide kihti linnamäe otsavallis. Ehkki näib, et linnust on millalgi vahemikus 7.–9. sajandini lühikese aja jooksul vähemalt kolm korda maha põletatud, on Rõuge elanikel alati jätkunud jaksu, et kaitserajatised iga kord taas üles ehitada.

Kokku on linnus oma enam kui pooletuhande aasta pikkuse eluaja jooksul (5./6.–11. sajand) hävinud viis korda. Samas ei saa vähemalt osade põlengute puhul välistada ka tuleõnnetust, eriti kui arvestada, et mitmed Rõuges tehtud tööd – rauasulatus, sepatöö, savinõude põletamine jm – olid küllaltki tuleohtlikud ning puust hooned paiknesid üksteisele väga lähedal.

Fotol: Odaotsad, mis võisid kuuluda linnusepealiku sõjalisele kaaskonnale. Foto: Viire Kobrusepp. 

loomakasvatud ja jaht viikingiaegses rõuges

Arvukad luud ja hambad annavad tõestust loomade olulisusest muistsete Rõuge elanike igapäevaelus. Enamik jäätmetest pärinevad köögist ja toidulaualt, kuid on mitmeid tõendeid ka luu- ja sarvetöötlusest, (karus-) nahkade tootmisest ning loomaripatsite kandmisest.

Enamik loomaluid, mille arheoloogid viikingiaegsetest linnuse- ja asulapaikadest välja on kaevanud, kuuluvad tavaliselt koduloomadele nagu veised, lambad, kitsed, sead ja kanad ning kõnelevad karjakasvatuse tähtsusest tolleaegsetele inimestele. Ka Rõuges oli karjakasvatus olulisel kohal, kuid silma hakkavad nii mõnedki eripärad, muutes Rõuge üheks tähelepanuväärseks muistiseks võrreldes teiste tolleaegsete linnuste/asulatega. Nimelt oli Rõuge paik, kus tegeleti palju suurulukite ja karusloomade jahiga ning oldi osa olulisest kaubandusvõrgustikust.

Viikingiaegsed koduloomad olid tänapäevastest uudistõugudest veidi erineva välimusega. Nad olid väiksemat kasvu ning meenutasid pigem praeguseid maatõuge nagu Eesti hobune või Kihnu maalammas. Näiteks veiste turjakõrgus oli vaid meetri ringis, samas kui hobuste turi küündis vaid 130 cm kanti. See aga ei takistanud härgi töö- ja veoloomadena või hobuseid ratsudena kasutada. Sigu kasvatati eelkõige lihaloomadena ning lambaid villa tootmiseks. Lõpuks aga läks enamik loomi lihaks ning muudeks hädavajalikeks loomproduktideks nagu kõõlused, nahk, rasv ja karvad. Rõugest leitud arvukad hobuseluud on andnud alust arvata, et ka hobuseliha oli sealses kogukonnas tavapärane leivakõrvane. Koer oli vajalik abiline jahiretkedel, aga ka lihtsalt hinnatud seltsiline.

Loomapidamisest ja loomade elutingimustest on selle aja kohta väga vähe teada. Võib vaid oletada, et loomadele olid teatud varjualused või laudad, eriti talve üleelamiseks. Karmide ilmade ajal võidi loomi ka ühes endaga eluhoones pidada – see hoidis nii loomad kui inimesed soojas. Rõuge eksperimentaalses muinastalus oleme selle probleemi lahendanud siiski omaette ehitusega – ristpalkidest kokku pandud laudaga, mis kogu oletatava loomapere – veise, hobuse, mõne lamba, paar siga ja kanakarja – kenasti ära mahutaks.

Rõuge elanike majandusliku edukuse üheks näitajaks oli kindlasti suurulukite jaht ja karusnaha kaubandus. Põtrade, kobraste, metssigade, karude, nugiste, piisonite, oravate, mäkrade, jäneste, saarmaste, ilveste ja metskitsede luud ning hambad moodustavad paarist tuhandest luuleiust kokku rohkem kui poole. Siit on leitud isegi mõned siili ja vesiroti luud, kuid selliste väikeimetajate luude puhul peab alati arvestama, et need võivad olla muistisele sattunud juhuslikult, looduslikul teel (näiteks kui loom siin oma loomuliku otsa leidis).

Tähelepanu Rõuge ulukimaterjali hulgas väärivad eriti kobras ja põder. Neid kaht liiki on kütitud kõige rohkem, kusjuures kobraste puhul oli liha tarvitamisest olulisemgi veel nende karusnahkade ning kopranõre kaubandus idapoolsete aladega. Lõunamaades hinnati põhjala tiheda karvaga karusnahku, kopranõret peeti vanasti aga tõhusaks potentsiravimiks. Kopra olulisust märgivad ka Rõugest leitud kopra kannaluudest ripatsid.

Äärmiselt huvitavad on ka piisoniluud, mida Eestist on leitud vaid üksikuid (lisaks Rõugele veel viikingiaegsest Viljandist), kuid mis tõendavad, et see uhke suurimetaja levis tol perioodil lõunapoolsest Euroopast nii palju põhja poole, et leidis omale ka Lõuna-Eesti metsaaladel mõneks ajaks sobiva elukeskkonna. Nende uhkete loomade küttimine tolleaegsele inimesele oli kindlasti raske ning ohtlik ettevõtmine.

Lisaks jahile püüti Rõuges ka kala. Peamiseks saagiks võisid olla haugid, latikad ja teised mageveeliigid. Samuti tegeleti tõenäoliselt linnujahiga, kuid tõendeid on selle kohta uuritud veel vähe.

Tuhatkond aastat tagasi ei olnud loomadel kindlasti vaid majanduslik väärtus. Erinevatel imetajatel, lindudel ja isegi kaladel oli oma koht inimeste uskumustes ning maailmapildis. Seda tõendavad loomakujukesed (näiteks sarvest kammripatsitel kujutatud ussikehaga veelinnud) või surnutele kaasapandud hobused, koerad ning lihamoon. Rõuges on teatava inimese ja looma vahelise suhte väljendajaks mitmed luu- ja hammasripatsid. Eespool mainitud kopra kannaluust ripatseid on otseselt seostatud karusnaha ja kopranõre kaubandusega ning sealt saadud tuluga. Ei tasu aga välistada, et kannaluud rippusid vööl või kaelas ka edasise jahiõnne tarbeks. Veel on Rõuge inimesed end ehtinud karu, hundi, nugise ning mets- ja kodusea kihvadega. Ainuke koduloomast tehtud ripats on hobuse hammas, mis viitab hobuse väärtusele töö- ja ratsaloomana.

Loe lisaks:

Leimus, Ivar ja Kiudsoo, Mauri (2004) Koprad ja hõbe. Tuna 4, 31−47.

Lõugas, Lembi ja Kihno, Kersti (1999) Eesti metsades kõndisid piisonid. Horisont 5, 52−56.

Maldre, Liina ja Lõugas, Lembi (2001) Hobune Eestis muinas- ja keskajal. Hanna Tamsalu (toim.) Meie hobune: arvamusi ja tähelepanekuid eesti hobusest ja tema kasutamisest. Tallinn, Eesti Hobuse Kaitse Ühing, 28−34.

Lõugas, Lembi (2002) Karvasest mammutist ameerika naaritsani ehk Eesti loomastiku arengulugu. Eesti Loodus 9, 16−13.

Lõugas, Lembi (2003) Vanad kondid ei kolleta asjatult. Eesti Loodus 10, 14−17.

Jonuks, Tõnno ja Rannamäe, Eve (2015) Loomad ehteks – hammas- ja luuripatsid Eestis kiviajast keskajani. Tutulus: Eesti arheoloogia aastakiri 4, 18−20.

Rannamäe, Eve (2013) Vanad loomaluud maapõues. Tutulus: Eesti arheoloogia aastakiri 2, 14−17.

Foto: 1965. aastal määras Kalju Paaver Rõuge linnamäe (sinine) ja asulakoha (oranž) loomaluud. Esitatud tulpdiagrammis on esitatud kõik analüüsitud loomaliigid või nende rühmad proportsionaalselt (protsentides). Pane tähele märkimisväärselt pikka metsloomade nimekirja. Samuti arvesta, et puudulik materjal ei tähenda tingimata, et antud looma ei jahitud või ei tarvitatud. Näiteks asulakoha materjalis puuduvad kalad viitavad kaevamismetoodikale (kalaluid ei korjatud), mitte asjaolule, et muistsed külaelanikud kala üldse ei tarvitanud.

Fotol: Kopranahk.

Fotol: Hilisrauaaegsest Viljandist leitud piisoni varbaluud. Vasakpoolsel varbalülil on tõenäoliselt inimese poolt tehtud auk, samas kui parempoolsel luufragmendil on näha selged pikutised lõikejäljed. Foto: E. Rannamäe.