Viikingite Idatee 

Viikingid olid põhiliselt Skandinaaviast pärit meresõitjad, sõjamehed, maadeavastajad ja kaupmehed. Nende retked ulatusid kaugele põhja ja läände ning ka itta. Ida poole suundusid peamiselt svealased, götalased ja ojamaalased, kes elasid tänapäevase Rootsi aladel. Põhiliseks kaubanduse keskuseks kujunes Birka. Idapoolsetes maades kutsuti viikingeid varjaagideks või varangideks. Vene aladel tunti viikingeid ka russide nime all, mis tuleneb Ida-Rootsi piirkonna Roslageni nimest. Hiljem kandus see nimetus üle idaslaavi hõimudele, kelle juures viikingid paikseks jäid.  

Skandinaavia viikingitel olid oma aja kohta väga head laevad, mis olid kerged, kiired ning sobilikud liikuma ka jõgedel. Need meenutasid pigem suuri paate. Purje sai Läänemerel seilav muinaslaev kuskil 6.–8. sajandil. Vanima Läänemerel seilanud purjelaeva jäänused on leitud Saaremaalt Salmest (8. saj keskpaik), kuhu on maetud ka suur hulk (41) sõdalasi, kes tõenäoliselt tulid Rootsist. Lisaks inimluudele leiti sealt ka erinevaid relvi, mängunuppe ja täringuid.  

Esimesed retked Läänemere idakaldale ehk idateele (Austrvegr) tehti juba aasta 600 paiku. Teel itta läbiti eestlaste asumaa, millest annab tunnistust asjaolu, et tänapäeva Eesti aladelt on leitud rohkelt araabia dirhemite leidusid, jäädes sellega oma koguselt alla ainult Rootsile. Araabia dirhemid olid hõbedast valmistatud Araabia maades kasutusel olnud rahad, mida viikingid vedasid tagasi põhjalasse nii müntidena kui ka ümbervalatud käevõrukujuliste hõbedakangidena.  

Üks paremini läbi uuritud linnusasula, mis kauples aktiivselt Skandinaaviast pärit viikingitega, oli Rõuge linnusasula. Siit on leitud ka ühed vanimad Põhja-Euroopa dirhemitest, mis pärinevad abbassiididelt (dünastia, mis asus piirkonnas, kus tänapäeval asub Iraan) ning on vermitud aastatel 808/809. Siit on leitud ka hulgaliselt metsloomade luid, eriti kopraid. Araabiamaades olid kopranahad eriti hinnatud kaup, seda oma vastupidavuse poolest. 

Läbi eestlaste kontrollitud alade jõudsid viikingid tänapäeva Loode-Venemaa jõgedele ja sealtkaudu Volga ja Dnepri jõgedele, mis kaudu jõuti islamimaade ja Bütsantsi (Ida-Rooma) keisririigi rikkusteni. Teekond oli pikk ning Birkast sihtkohta jõudmiseks kulus umbes 40 nädalat. Lauamängu kaardil on täppide vahe ligikaudu võrdne ühe nädala teekonnaga. Mõned jõed olid kärestikulisemad ning neid veeteid kasutati harvemini. Selline jõgi oli näiteks Daugava (Väina). Tihti tuli soodsate ilmaolude ootamiseks jääda mõneks ajaks asustatud kohta pidama. Mööda Dnepri jõge Musta mere poole liikudes jõudsid viikingid ohtlike kärestikeni. Selles piirkonnas võidi oma kaubast või laevast ilma jääda. Ka mööda maad laevu vedades varitsesid ohud. See piirkond oli vaenulike hõimude, ungarlaste ja petšeneegide kontrolli all. Seetõttu oodati Kiievis soodsaid ilmastikuolusid, et võimalikult turvaliselt Mustale merele pääseda. 

Oma teel rajasid viikingid kindlustatud tugipunkte. 8.-9. sajandil lõid viikingid eri hõime (balti, slaavi, soome-ugri ja skandinaavia) ühendanud Vene riigi keskusega Laadogas (Aldeigjuborgis). Vene kroonikate andmetel tõstsid novgorodlased 859. a. viikingite vastu mässu, kuid peale kolme aasta pikkust omavahelist sõda kutsuti riiki valitsema viikingipealik Rjurik, kes liitis Loode-Venemaal elavad hõimud ühtse juhtimise alla. Teda peetakse Vene vürstiriigi, keskusega Novgorodis, rajajaks. Järgmine varjaagist valitseja Oleg jätkas vallutusi ning aastal 882 vallutas ta Smolenski ning rikka kaubalinna Kiievi. Ta liitis need alad Novgorodi vürstiriigiga ning moodustas põhja- ja lõunaslaavlasi ühendava Kiievi-Vene riigi. Olulisteks asulateks Idateel kujunesid Laadoga, Novgorod ja Pihkva, Polatsk, Gnezdovo, Timerjovo ja Kiiev, mis rikastusid Põhjamaade ja Bütsantsi ning Abbassiidide kalifaadi ja Samaniidide riigi vahelisest kaubavahetusest. Ka lauamängus on võimalik mängijal osta või vallutada endale linnu, et hoiustada enda kogutud varandust, teenida teistelt mängijatelt tollimaksu kogumisega ning soovi korral täiendada ka oma laevastikku.  

Idateel varitsesid viikingeid erinevad ohud: vaenulikud hõimud, looduslikud tõkked ja muud takistused.

Kaspia merre viiv kaubatee kulges piki Volga jõge. Seda jõge ümbritsesid põhja pool peamiselt soome-ugri hõimud. Peale Suur-Bulgaaria lagunemist liikus osa bulgaare Volga jõe keskjooksule ning segunes sealsete soomeugri hõimudega. Nad asutasid Volga-Bulgaaria riigi, mille pealinnaks sai Bulgar. 922. aastal sai seal riigiusuks islam ning peale seda ei pääsenud enam mööda Volgat Kaspia merele. Kesk-Aasiast pärit hõbedaga kaubeldi sealtpeale juba Volga bulgaritega, kes võtsid suurt vaheltkasu.

Viikingid kasutasid ka teist Kesk-Aasiasse viivat teed, mis viis üle kasaaride kontrolli all asuva maakitsuse, mis asus kohas, kus Doni ja Volga jõed teineteisele kõige lähemal asusid. Tõenäoliselt võidi kasutada kohalike hõimude abi laevade üleveol. 

Konstantinoopol ja teised Bütsantsi linnad olid varjaagi kaupmeestele põhiliseks ekspordituruks, kuhu tarniti lisaks traditsioonilistele põhjamaakaupadele ka orje. Bütsantsist toodi omakorda kalleid kangaid, veine ja luksuskaupu.  

Rikas Bütsants polnud ainult kaubanduspartner, vaid ka rünnakute objekt, mis edu korral lubas rikkalikku saaki. 866. a. rüüstasid esimesed varjaagidest Kiievi valitsejad Dir ja Askold Konstantinoopolit. Laevastikku kuulus pärimuse järgi ligi 200 laeva. Äkitselt tõusnud tormituul uputas suurema osa russide laevadest ning lõpetas hävitustöö. Vaid vähestel neist õnnestus tagasi pöörduda. Sellest sündmusest hakkas kroonikakirjutaja Nestor arvestama Vana-Vene ajalugu. Järgmise russide vallutuskäigu Konstantinoopolile korraldas Kiievi-Vene suurvürst Oleg aastal 907. Kroonika järgi kogunud Oleg hiiglasliku 80 000-pealise väe varjaagidest, slaavlastest ja soomeugrilastest, mis oli paigutatud 2000 laevale. Rünnak Konstantinoopolile tuli bütsantslastele ootamatult. Pääsemaks kriitilisest olukorrast, pakkusid nad vallutajatele kulda ja muid hüvesid. Kahe riigi vahelises rahulepingus said russidest kaupmehed endale privileege juurde ning fikseeriti kohustus Bütsantsi sõjaliselt aidata. Aegade jooksul üritati taganeda erinevatest kokkulepetest, mis viis kahe riigi vahel pingeteni. Aastal 941 ründas vürst Igor Konstantinoopolit. Seekord oli Bütsants lahinguks russidega paremini ette valmistanud ning tänu “kreeka tule” kasutamisele hävitati enamik varjaagide laevastikust. Kreeka tuli oli süütesegu, mis ei kustunud isegi vees. Vaatamata haledale lüüasaamisele, ründas vürst Igor aastal 944, seekord liidus petšeneegidega, uuesti Konstantinoopolit. Kiievi-Vene ja Bütsantsi suhted paranesid alles peale suurvürst Vladimiri ja keiser Basileios II õe Anna abiellumist 988. aastal ning russide pööramisega ristiusku. Ka sinul on võimalus mängus luua liite mängijatega, kellel on vastassoost tütre või poja kaardid.

Aastal 989 kuulus keiser Basileios II vägede koosseisu 6000 viikingitest palgasõdurit, kes paistsid silma oma julgusega. Tänutäheks moodustas keiser Konstantinoopolis hiljem varjaagidest ihukaitseüksuse. Ka lauamängus on võimalik mängijal muude teenimisvõimaluste puudumisel Konstantinoopolisse raha teenima minna.


 Vaata "Viikingite Idatee" video siin

(täisekraanil vaatamiseks ava video YouTube'is)


Lisalugemist eesti keeles:

  • Lang, Valter (2003). Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu.
  • Kiudsoo, Mauri (2016). Viikingiaja aarded Eestist. Idateest, rauast ja hõbedast. Tallinn.
  • Kiudsoo, Mauri (2019). Eesti muinasaarded. Kaubateed ja -kontaktid. Tallinn.
  • Kobrusepp, Viire; Lillak, Anti (2014). Rõuge – muinasajast muinasmajani. Tartu.
  • Leimus, Ivar; Kiudsoo, Mauri (2004). Koprad ja hõbe. Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 4, 31−47.
  • Roesdahl, Else (2007). Viikingite maailm.
  • Tamla, Ülle; Kiudsoo, Mauri (2005). Eesti muistsed aarded. Tallinn.
  • Tvauri, Andres (2012). Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu.

Lisalugemist inglise keeles:

  • Brink, S. with Price, N. (eds) (2008). The Viking World, Routledge: London and New York, 2008.
  • Graham-Campbell, J. (2001), The Viking World, London, 2001.
  • Mägi, Marika (2015). "Chapter 4. Bound for the Eastern Baltic: Trade and Centres AD 800–1200".  - Barrett, James H.; Gibbon, Sarah Jane (eds.) (2015). Maritime Societies of the Viking and Medieval World. Maney Publishing, pp. 41–46.
  • Tamla, Ülle; Kiudsoo, Mauri (2009). Ancient Hoards of Estonia. Tallinn.
  • Tvauri, Andres (2012). The migration period, pre-viking age, and viking age in Estonia.